Üha enam kuulen, kuidas Eestis halb elada! Rahvale keegi ei mõtle ja üleüldse on kõik meeletult halvasti! Taaskord elektriarved suured, talv külm ja seetõttu rohkem kütta vaja. Arved suuremad neil, kellel börsi pakett. Ometigi inimesed ei õpi ja hinda ära ei fikseeri (talveks siis). Ainus mida riik saaks teha, on määrata hinnalagi, aga väga ei […]

Kui võiks arvata, et kõige raskem on kuulda raske haiguse diagnoosi, siis kas see ikka on nii? Kas raskem on kuulda diagnoosist või elada haigusega? Teadmatus, mis saab tulevikus! Kas ma olen kellegi hooldada? Kas ma olen iseseisev ja tulen ise kõigega toime? Kui algselt olin ma raskuses, et leppida diagnoosiga, siis nüüdseks asi muutunud.

Veidi kirjeldaksin mis see spastiline parapleegia on ja liikumis raskusi see põhjustab. On nii öelda tavalise inimese liikumine ja spastilise parapleegiaga inimese liikumine. Miks ma liigun, nagu liigun ja mida see lihaslõdvesti siis täpsemalt aitab. Samuti milleks see tüütu füsioteraapia, mida mulle ka justkui jaopärast jagatakse. Kõndimine pole mitte ainult käsklus ajust, vaid mitmete närvide

Kui tavaliselt piisab sellest, et ma küsin Haapsallu saatekirja. Annan Haapsalusse teada, millal lapsed lähevad ja ma soovin minna nendega samal ajal. Siis nüüd olin pikalt kahtleval seisukohal, kas ma üldse saan minna. Kõigepealt tuli vastus, et minu saatekiri on tehtud teise osakonda kui tavaliselt. Osakonnas, kus ma tavaliselt olen on ootejärjekord mai kuuni. Lastel

Kui esimene kliinilise psühholoogi saatekiri lihtsalt aegus, siis kahtlustasin, et seekord läheb samuti. Üks kliinik küsis kas soovin olla ootenimekirjas, mõtlesin, et miks ka mitte. Kaotada pole midagi, nagunii kusagil tasuta aegasid pole. Eile tuli sealt kliinikust meil, et vabanes aeg juba hommikuks, kas soovin aega. Loomulikult soovisin! Nii oligi hommikul esimene psühholoogi visiit. Visiit,

Minu suurim hirm oli, et ma ei saa hakkama sellega. Et mu jalad annavad alla, aga tehtud, see kuu. Pidasin vastu ja sain hakkama. See kuu aega ilutulestiku müümist oli väga väsitav, just füüsiliselt. Müügikoht lõunakeskuses, oli hea koht just läbimüügi poolelt. Polnud seda päev otsa istumist, sest kliente pole. Sai istuda, seista ja taas

Hetkel on tunne nagu väiksel lapsel või teismelisel, kes karjuks, et ei jaksa, saa ega suuda enam. Viskaks hea meelega pikali ja lihtsalt nutaks. Äkki oleks sellest kasu? Ma tunnen taaskord, et mul pole jaksu teha füsioteraapiat, sest mis mõte sellel on? Rääkida perearstiga vaimsetest probleemidest, see ju kasutu! Samuti ei ole jaksu hommikul ärgata,

Asi mis mind meeletult häirib, mida juhtub eriti palju enne jõule, on invakohtadel parkimine, ilma inva märgita. Samuti kaaskodanike suhtumine sellesse probleemi. Inva parkimiskaarti saab ainult siis kui on määratud puue ja ka siis mitte kõik. Seda jagatakse siis, kui on liikumis puue, nägemis puue (ja kelle liikumine on raskendatud), laps liikumis puudega ja ka

Selle haiguse üheks osaks, on mingite funktsioonide kadumine. Kas neid tagasi saab on aga ise küsimus. Mõni funktsioon ja oskus on aga selline, mida jäädki taga igatsema. Nagu olen varasemalt kirjutanud siis talla aluste tundlikus on vähenenud. Selle tundlikkuse vähenemine oli päris muret tekitav, päris hirmus oli mõelda, et astud kuskil jala katki ja sa

Detsembris on hea võimalus teenida lisaraha. Siis pakutakse ka osalise ajaga/poole kohaga tööd. Aga see aasta olin esimest korda valiku ees, kas suurem palk või tervis! Juba mitu nädalat tagasi nägin kuulutusi riiete poodides, kus otsiti jõuludeks abilist ja loomulikult sai kandideeritud. Väike vaheldus ja lisaraha kulub ära. Kuu aega keerulisemat olukorda (või no paar