Psühholoogi juures käimine tundub teoorias lihtne- lähed istud ja lihtsalt räägid oma muredest. Saad ennast tühjaks räägitud ja tagasi koju. Ja päev jätkub!
Reaalsus on aga hoopis midagi muud. Lähed psühholoogi juures, teades, et teemaks ärevus. Enne minekut surud oma ärevuse alla, et kohale minna. Kohal olles oled enesekindel, kaks nädalat pole mitte midagi dramaatilist olnud. Kõigest tavapärane ärevus, mida ma suudan alla suruda. Ärevus endiselt seotud kodust välja minekuga, ka niisama õue, kui naabrid siin. Aga olen suutnud ärevuse alla suruda, ja siiski minna. Tundub, et lähen tühjale visiidile.
Ja siis hakkab pihta! Urgitsemine! Sügavale sisemusse! Ma ei tea, kuidas ta seda oskab. Aga siin ma olen, taas pisarates, otsides seda juurpõhjust, miks ma ei suuda kodust väljuda! Miks ma ei suuda, ega taha siis õue minna! Miks mu süda peksab ja hingamine raske. Tundub nagu saaksin samal ajal oksendamisega kohe südame rabanduse.
Tuleb välja, et põhjus seotud tervisega. Halval päeval, tekib kiiremini ärevus, kus ma ei taha sellisena kusagil liikuda. Ärevuse tagajärjel tekib aga kurvameelsus, koos oma halbade mõtetega. Nagu psühholoog seletab siis depressioon on ärevuse tõttu, organism kaitseb ennast sellega. Surudes sellega maha ärevuse sümptomeid. Ma küll aru ei saa, et see mind kaitseks! Viib ainult musta auku!
Tuleb saada vähemaks episoode, kus ma ei suuda kodust väljuda. Et ma ei sulgeks ennast tuppa nelja seina vahele. Iga päevane ülesanne käia vähemalt 30ks minutiks õues. See on raskem kui tundub. Vähemalt mõnel päeval. Ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan, aga tuleb üritada.
Ja siis tuli “pauk”, järgmisel korral teemaks mu tervis ja haigus. Minu vaimne toimetulek sellega. Ma juba tundsin, kuidas ma ei taha järgmisel korral minna. Ma ei suuda sellest teemast rääkida!
Ma olen endale suutnud ära teadvustada, et mul on see haigus ja ma PEAN sellega elama. Aga kuidas ma sellest rääkima peaksin? Ma ei taha, ega suuda seda teha.
Kuidas seletada, et sa elad ravimatu haigusega, mis on hävitanud su elu? See on hävitanud su kahe lapse elu? Ma ei andesta endale, et mu lapsed ei saa kunagi elada täisväärtusliku elu. Nad peavad elu lõpuni arvestama selle nõmeda haigusega. Ma ei saa kunagi enam olla see kes ma olin. Ma ei suuda enam teha kõiki neid asju mida varem. Alustades lava ees kontserdi nautimisest, lõpetades pikkade kõndidega. Kõik reisid lõppevad pika taastumisega, sest ma lihtsalt pingutan üle. Ja kõik mu pingutused lähevad 0-i uute tervise probleemide tekkimisega? Kuidas ma kardan tulevikku, sest ma kardan olla kellegi hooldatav. Kuidas seda kõike lihtsalt lahti seletada?
Kuigi psühholoogi visiidid peaksid olema lihtsad jutuajamised, siis need võtavad vaimselt läbi. Iga kord tahaksin pärast “premeerida” ennast üksinda tordi ära söömisega. Ja hetkel ma tunnen, et ma ei jaksa enam jätkata. See läheb liiga raskeks!