Sai küsitud saatekiri Haapsalusse taastusravisse saatekiri, samaks ajaks kui lapsed. Oleks üks minek ja olek. Tuli lõpuks meilile ka kutse, et saan taastusravisse! Taastusravisse saamine, justkui hea uudis. Saaks äkki taaskord tervise veidi paremaks. Jõuaksin äkki veidikenegi rohkem. Hetkel ju näha, et nende igasuguste probleemidega on seis veidi halvemaks läinud. Kuupäevadega seoses, tabas mind üllatus. […]

Kui vahepeal tundus, et vaimne olukord on stabiliseerumas, siis tundub, et piisab ühest negatiivsest asjast ja oled taas mustas augus. Mustas augus, kus sa funktsioneerid ja justkui elad, aga see tuleb autopiloodilt ja ainult hingamine on automaatne. Kõikidele teistele tundub, et kõik normis, aga sisemiselt oled sa surnud. Sisemine rõõm on kadunud ja tegelikult on

Alustan siis sellest, et midagi on valesti olnud juba mõnda aega. Mis ma täpsemalt öelda ei oska. Sümptomiteks meeletu väsimus, öine higistamine lisaks aeg ajalt tsükli häired. Väsimuse all ei mõtle ma seda, et ma olen õhtuks meeletult väsinud, see osa on olnud viimased aastad igapäevane elu. Õhtuks olen alati väsinud olnud, mis tähendab, et

Koolikohustus 18eluaastani, on küll hea asi, aga lahendus on poolik. Miks see siis hea on? Haridus on meie tulevik! Me ei vaja neid inimesi, kes ei viitsi ega taha midagi teha! Lõpuks on need noored kohaliku omavalitsuse ukse taga abi palumas. Samal ajal pole nad ise midagi tahtnudki saavutada. Aga kas reformi käigus mõeldi neile

Nagu ma kirjutasin algpunkti kohta elust, siis miks mina tunnen, et ma pole elus kuhugi jõudnud? Mina alustasin oma elu kehvast versioonist. Minu lapsepõlv oli selline, mida kellegile ei tahaks. See oli täis koduvägivalda ja tühja kõhu tunnet. Oma iseseisvat elu alustasin juba teismelisena. Ma lahkusin oma ema ja kasuisa juures kodus 14aastaselt. Ma siiani

Öeldakse, et kõigil on samasugune võimalus kuhugi jõuda. Kõigil on 24h ööpäevas, kõigil on samad võimalused, kas see on aga nii? Kas me alustame oma elu samast punktist? Ainus asi, mis on kõigil sama, on ainult see, et me sünnime alasti. Kõik muud asjad oleneb aga nii paljudest asjadest. Meie tulevik sõltub perest ja lapsepõlvest.

Nõustusin, et maalehe ajakirjanik kirjutaks minust artikli. Ajakirjanik Silja Paavle kirjutas väga ilusa artikli. See nõustumine, polnud kohene, aga ma olen rahul, et seda tegin. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120600118/komistasin-ja-kukkusin-pidevalt-raske-haigus-andis-endast-marku-aga-diagnoosini-laks-aastaid?fbclid=IwY2xjawTmacNwZG9mAWV4dG4DYWVtAjExAHNydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR5mPcoJ6AMuONrg3RikoBAKhKME4e4Q6PcNTL4I0CFWwgzZAJzb4eK4kBemPg_aem_14sptAcx-hwDfjQn9z57Pw Põhjus selleks oli lihtne. Äkki leian veel mõne saatuse kaaslase. Samuti, äkki avab mõne inimese silmad. Mitte kõik ei pea olema samasugused. Me oleme kõik vaimselt erinevate võimetega, kes

Sai vahepeal tehtud üks väike perereis Liepajasse Lätis. Oleks aeg ka sellest veidi kirjutada. Kui reisi plaane tegin siis selgus paratamatu tõde, et ka nädala sees ei raatsi Eestis puhata. Nii saigi vaadatud Läti suunas. Kuna varasemalt oleme käinud Ventspilsis, siis soov oli minna sinnakanti tagasi, aga siis alla poole. Ikkagi mere äärde. Mingil põhjusel

See ärevus on osa minust ja niisama lahti sellest ei saagi, aga kuidas ma saaksin niikaugele, et see ei segaks mul elamast? Kui kõik oli justkui vaimselt hästi, siis tuli tagasi ärevus. See ärevus segab taas elu ja ma ei suuda enam normaalselt elada. Aga mida see siis ikkagi takistab? Alustame telefoni kõnedest. Ma ei

Kui ma hakkasin jõusaalis trenni tegemist nautima, siis nüüdseks on see asendunud hirmuga. Kuidas ma nii trenni tagasi suudan minna? Hirmuni jõudsin ma asjadele järgi mõeldes ja muidugi guugeldamine andis ka oma osa. Uurisin miks see vigastus tekib ja see oli suur viga. Korduv ülekoormus, mis ärritavad liigest. Teatud harjutuste järel jõusaalis ja seda nii