Peale avariid tekkis hirm autosõidu ees. Ilmselt nagu paljudel teistel, kes šoki saavad. Läbielamine oli vaimselt päris keeruline ja võib öelda, et hirmudest lahti saanud veel pole. Esimene sõit oli eriti kohutav. Juba autorooli minek oli hirmus. Värin tuli sisse juba rooli taha istumisest. Sõidu ajal kartsin kõiki ristmikuid ja ringteesid, miks neid ringteid kuidagi […]

Laupäeval toimus avarii, kus mina olin kannataja pooleks. Õnnetuse Õnnetuse hetk oli nii ootamatu, et kaotasin oma elust justkui mõned sekundid- ma ei saanud kohe arugi mis juhtus. Ja ausalt öeldes, ma ei teagi, kas ma tahan neid sekundeid mäletada! Õnnetus juhtus Lõunakeskuse juures ühel seal olevatest väikestest ringteedest. Olin just ringteelt väljumas, kui mulle

Kuna Haapsalust sai R-i asjus suunatud Tallinna siis sai mitmel korral seal temaga arstil kaasas käidud. Veidi erinev kogemus kui Tartus jällegi. Kõigepealt see lastehaigla on nagu igavene labürint. Kui Tartus on hea ja lihtne kõik eraldi korrustel, siis seal läksime juhatamise järgi ja lootsime parimat. Ja jõudsime küll õige arsti ukse taha, aga siis

Kui nii mõnigi arvab, et see kodus istumine töövõimetuna on täiesti ideaalne elu -istud kodus, midagi ei tee ja saad veel raha ka. Tegelikult on see täiesti vastupidine kogemus. Mina tunnen ennast täielikult läbi kukkunud luuserina, kes ei saa elus millegagi hakkama. https://eluspastiliseparapleegiaga.ee/tootu-elu-on-labi/ Kui mõni aeg tagasi postitasin rõõmsalt, et proovin elus midagi uut. Elu

Kuna neuroloog teinud selgeks, et laps selle haigusega ja tema seisundiga, ei pea laps minema sõjaväkke. Siis oli üllatus ja segadus suur kui lapse kohta tuli kiri kaitseressursside ametist. Kirjas seisis et R on kantud kutsealusena kaitseväekohustuslaste nimekirja registrisse. Ootamatu asjade käik. Kuna mina olin kindel, et ta ei pea seda tegema, olin justkui puuga

Jalakrambid on üks kõige halvimatest asjadest, mis mind aeg ajalt segamas käib. Häiriv asi, mis sõna otseses mõttes segab elu. Kui eelmise aasta lõpus ilutulestikku müüsin, arvasin, et see kui kaks jalga korraga krampi tõmbab on kõige hullem mis juhtuda võib. Nüüd ma leian, et see kui 3päeva järjest jalg krambis on sama hull. See

R tulevik oli pikalt lahtine. See matemaatika negatiivne hinne tundus, et rikub tuleviku. Samuti hirm võõrastega vestlemise ees, see olematu enesekindlus, see kõik tundus justkui lõputu õudus. Sotsiaalmeedia on tore koht kus jookseb ette reklaame. Piisab kui midagi guugeldad ja reklaamid tulevad ette. Nii tuligi ette reklaam, et Astangu kutse ja rehabilitatsiooni keskuse oma, et

Suur rõõm oli lasteaiast, aga veel suur rõõm on koolist, ma vähemalt loodan. D alustas kooliteed, esimese klassi minek oli kaua oodatud. Päevik mitmeid kordi läbi vaadatud, tunniplaani suutis ise ära kirjutada. Pinali sisu üle kontrollitud mitmeid kordi. Kõik tundub uus ja põnev. Veidi siiski tunnen ka hirmu. Hirmu, et tal liiga igav. Igavusega ei

Haapsalus oli taastusravis vibratsiooni matt. Loomulikult sellist matti ma koju ei hakka soetama. Pikemate taastumistega, olen ma mõelnud massaaži seadmetele. Kodune lõõgastus, mis äkki aitaks taastumisele kaasa, on vägagi ahvatlev mõte. EMS massaaži seade, mis saadab elektri stimulatsiooni jalgadele on peast mitu korda läbi käinud. Kui taastusravis tehakse vibratsiooniga ravi, siis äkki sobib ka selline

Füsioteraapiaga uuesti alustamine pole sprint, vaid uuesti maratoniks harjutama hakkamine. Maratoni ma siiski jooksma ega kõndima ei hakka. Aga uuesti omadega stardipunkti jõuan küll, värskema ja taaskord teadlikuma. Füsioterapeut on sama kes eelmisel korral, veidi lihtsam, sest ta teab mu lugu. Rääkisin üle uued sümptomid ja probleemid nagu näiteks trepil kukkumised. Samuti vaatas ise kõik