Seekordne postitus tuleb laste teemal. Vanemal lapsel, R-l on sama haigus. Temal lihaspinged samuti hästi suured ja tal tekkinud haamervarbad. Korra juba ühe varbaga on ta opil käinud, nüüd probleem teise jalaga. Varbaid mida lõigata ka rohkem. Esimesel korral oli taastumine üli lihtne ja kerge. Paar päeva ja elu nagu tavaliselt. Lootsin et seekord läheb […]

Peale teate saamist, et määratud täielik töövõimetus, võtsin ühendust töötukassa konsultandiga. Tahtsin teada saada, mis lootus edaspidiseks koolituste osas. Soov leida midagi, mida ma saaks teha kodus, haiglas, reisil, kus iganes arvuti taga, kasvas iga päevaga. Mõte, et ma pole enam ühiskonna jaoks vajalik, on kohutav. Ei kavatse iial olla mitte vajalik kodanik. Töötukassast tuli

Peale Haapsalus käimist tegin töötukassa lehel uue taotluse. Sisimas polnud sellele mingit lootust, et mingi teine otsus kui varem. Varem siis määrati osaline töövõime ja puuet mitte. Samas pisike lootus, et äkki määratakse seekord puue juurde ja saab endale puudega inimese parkimis kaardi. Selle eelised küll head. Laiem parkimis koht ja uksele lähemal. Kui umbes

Haapsallu otsustasime minna bussidega. Tartust bussiga Tallinna ja sealt edasi Haapsallu. Kartsin autosõitu tagasi, just seda et ma ei pea vastu ja ei jõua koju sõita. Haapsalus oli esimeseks üllatuseks, et seal pole bolt taksot. Ma ei suutnud isegi mõelda, et see teenus pole üle Eestiline. Milline lihtsameelsus. Google andis ka mitu taksovastet, millest nii

Üks asi mida ma kunagi ei oota on arsti visiit. Aastatega tekkinud vastuolu nende suhtes, samuti on enne igat visiiti tunne, et ma lihtsalt saan rabanduse, õhku pole süda peksab. Klassikaline ärevushoog, mis paljude jaoks välja mõeldud haigus. Nii mõnigi küsib, miks ma üldse arstil käisin kui nagunii midagi teha ei saa. Ja te ei

Kui kevadel, kui sotsiaal töötaja kodus käis uurimas millega vald aidata saab lapse puude puhul, vaadati et meil ikka väga vana ahi ja pliit. Sellega saavad ikka aidata. Siis tuli vaikus ja no mõtlesime et no ju siis ikka ei lähe uue pliidi/ahju ehituseks. Siis sügisel, novembris, tuli kõne pottsepalt et nad nüüd tuleksid tegema.

Uurisin kuidas mina saaks Haapsallu taastusravisse. Kuigi taastusravi arst selle mõtte maha laitis. Öeldes et seal käivad ikka need kes on palju hullemas seisus, kes enam ei liigu ise ja seal ma satuks rohkem masendusse. Mõeldes aga sellele et parem jalg omadega halvas seisus, külm sügis andis juba jalgadele tunda, siis ikka kuulasin sisetunnet ja

Suve ja sügise algusega oli minust saanud täielik jõusaali fänn. Nii mõnus on võta endale paar korda nädalas tunnike ja tunda seda tunnet et sa suudad siiski. Teha endale võistlusmoment ja ületada ennast. Samuti näha igapäevaselt et jalgades tõesti jõudu rohkem. Kuigi ka varem oli juhtunud, et jõusaalis läks midagi valesti ja paar päeva liikuda

Suvel, 2023 aastal, käisid lapsed R ja V esimest korda Haapsalus taastusravis. Seda esimest korda. Nii kui neuroloog kuulis, et ka V-l sama haigus, tegi ta talle uuringud ja koheselt ka saatekirja Haapsallu. Said õnneks samal ajal käia. See kodust minek oli veidike ärev. Polnud nad kumbki kaks nädalat järjest kodust ära olnud. Ja veel

Esimesse füsioteraapiasse minnes, tundsin kuidas pulss juba ukse taga laes, pole harjutusi vajagi. Minu õnneks kodus tehtud harjutused olid täiesti õiged olnud. Jalg juba liikus paremini, kõnnimuster juba õige. Nüüd oli vaja hakata jõudu juurde treenima. Natuke tekitas ärevust et pean kord nädalas hakkama kuskil käima. Kohustus kuhugi kindlasti jõuda, tekitas ärevust juurde. Ärevushäire kohutav