Kui vahepeal tundus, et vaimne olukord on stabiliseerumas, siis tundub, et piisab ühest negatiivsest asjast ja oled taas mustas augus.
Mustas augus, kus sa funktsioneerid ja justkui elad, aga see tuleb autopiloodilt ja ainult hingamine on automaatne. Kõikidele teistele tundub, et kõik normis, aga sisemiselt oled sa surnud. Sisemine rõõm on kadunud ja tegelikult on mul juba ükskõik, kas ma elan või mitte.
Piisas ainult sellest, et ma nägin, et ma pole tõenäoliselt võimeline enam minema ilutulestikku müüma. See lisatöö andis mulle nii palju. Ma sain kodust välja, ja olla vahelduseks mina ise. Teenida lisaraha, millest osa panna suveks kõrvale. Tunda ennast vajalikuna ise enda jaoks.
Kodus remondi raames sai veidi panustatud värvimisega. Seinte värvimine võttis ajaliselt kauem kui ma arvasin. See seismine aga polnud mu jalgadele hea variant. Jalad olid lõpuks nii pinges, et ma et ma taastusin päevi ja see meeletu närvivalu mis tekkis oli kohutav.
Seega jah ma ilmselt saaksin hakkama nende päevadega, kus rahvast vähem. Aga kiired päevad? Kas ma taastuksin puhke päevadega? Mis saab siis kui ma ei taastu? Ma lihtsalt veaksin alt nii ennast, kui ka ettevõtet. Ja olgem ausad, mulle meeldib see ettevõte, kelle juures ma ilutulestikku müünud olen. Nagu omad inimesed juba.
Enese analüüs, et mis juhtus ja miks taas selline seis, viiski tundeni, et ma taas justkui eneseleinas. Kuidas sellest välja saada? Kuidas tunda natukenegi elust rõõmu? Kuidas taas järjekordsest august välja rabeleda. Ma lihtsalt ei tea seda ja ma kardan, et ma ei saa selle pideva august välja ronimisega hakkama.