Kui esimene kliinilise psühholoogi saatekiri lihtsalt aegus, siis kahtlustasin, et seekord läheb samuti. Üks kliinik küsis kas soovin olla ootenimekirjas, mõtlesin, et miks ka mitte. Kaotada pole midagi, nagunii kusagil tasuta aegasid pole. Eile tuli sealt kliinikust meil, et vabanes aeg juba hommikuks, kas soovin aega. Loomulikult soovisin! Nii oligi hommikul esimene psühholoogi visiit. Visiit, […]

Minu suurim hirm oli, et ma ei saa hakkama sellega. Et mu jalad annavad alla, aga tehtud, see kuu. Pidasin vastu ja sain hakkama. See kuu aega ilutulestiku müümist oli väga väsitav, just füüsiliselt. Müügikoht lõunakeskuses, oli hea koht just läbimüügi poolelt. Polnud seda päev otsa istumist, sest kliente pole. Sai istuda, seista ja taas

Hetkel on tunne nagu väiksel lapsel või teismelisel, kes karjuks, et ei jaksa, saa ega suuda enam. Viskaks hea meelega pikali ja lihtsalt nutaks. Äkki oleks sellest kasu? Ma tunnen taaskord, et mul pole jaksu teha füsioteraapiat, sest mis mõte sellel on? Rääkida perearstiga vaimsetest probleemidest, see ju kasutu! Samuti ei ole jaksu hommikul ärgata,

Asi mis mind meeletult häirib, mida juhtub eriti palju enne jõule, on invakohtadel parkimine, ilma inva märgita. Samuti kaaskodanike suhtumine sellesse probleemi. Inva parkimiskaarti saab ainult siis kui on määratud puue ja ka siis mitte kõik. Seda jagatakse siis, kui on liikumis puue, nägemis puue (ja kelle liikumine on raskendatud), laps liikumis puudega ja ka

Selle haiguse üheks osaks, on mingite funktsioonide kadumine. Kas neid tagasi saab on aga ise küsimus. Mõni funktsioon ja oskus on aga selline, mida jäädki taga igatsema. Nagu olen varasemalt kirjutanud siis talla aluste tundlikus on vähenenud. Selle tundlikkuse vähenemine oli päris muret tekitav, päris hirmus oli mõelda, et astud kuskil jala katki ja sa

Detsembris on hea võimalus teenida lisaraha. Siis pakutakse ka osalise ajaga/poole kohaga tööd. Aga see aasta olin esimest korda valiku ees, kas suurem palk või tervis! Juba mitu nädalat tagasi nägin kuulutusi riiete poodides, kus otsiti jõuludeks abilist ja loomulikult sai kandideeritud. Väike vaheldus ja lisaraha kulub ära. Kuu aega keerulisemat olukorda (või no paar

Kuidas on läinud nö taastumine avariist? Kui hull on sõita autoga? Kuidas vaimselt olukord? Ma hetkel arvan, et kui ma poleks peale avariid sõitma läinud, siis ma poleks uuesti enam sõitma hakanudki. Peale avariid see ärevus on olnud ikka päris hull. Sõitmine on olnud, vähemalt alguses, väga õudne. Hetkel olen jõudnud taas isegi maanteele, kuigi

Iga aastane ära panemine Halloweeni asjus. Alati leidub neid kes teevad maha jooksjaid ja kostüüme. Leitakse, et meil on oma tähtpäevad ja veel palju muudki. Enamike jaoks, on Halloween päev kus sa saad teha ennast kelleks tahad. Lihtsalt kostüümipidu, kus mõnus sõpradega kokku saada ja nänni lunimas käia. Teha kodus Halloweeni pidu, kus kokku tullakse

Kindlasti on paljud kuulnud ja lugenud Rene lugu- kus kolm alaealist tapsid intellekti puudega inimese. See on see aasta juba teine juhtum, kus alaealised tapavad puudega inimese. Mingil põhjusel see mõjutas mind päris palju. Samuti tekitas küsimuse, kas puudega inimesed peavad ennast taas peitma hakkama? Ka mu laps on olnud koolis kiusu ohver, just kõndimise

Umbes kolm nädalat tagasi, tekkis mingi jama põlvega. Jama pole siiani kadunud. Huvitav, millal peaks väga palju muretsema selle pärast hakkama? Umbes kolm nädalat tagasi, volkswagen bussiga ringi liikudes juhtus midagi autost väljudes. Väljudes jalale maandudes, käis terav valu põlvest läbi. Selline tunne, nagu keegi oleks terava ora sisse lükanud ja seda keeranud. Valu oli