Ikka ja jälle see ligipääsetavuse teema. Nii tühine, aga samas nii vajalik murekoht paljudele.
Alati kuhugi minnes pean ma tegema pikalt eeltööd, kuhu saan parkida, kas on trepid või saab liftiga. Kas pean seisma või saab istuda. Kas ja mis võimalus kasutada wc-d jne. Palju asju mille peale enamused inimesed ei pea mõtlema, mis minu jaoks on üli vajalikud.
Näiteks perega looduses käies, oli siiani vaatetornides ainult trepp. Loogiline ju, looduses matkavad enamasti ikka terved inimesed. On tehtud küll laiad rajad rabas kus saab liikuda nii lapsevankri kui ka ratastooliga. Siiani pole mõeldud, et keegi vajaks lifti vaatetorni.
Nüüd, aga Murastes vaateplatvorm kuhu saab minna ka ratastooliga/ lapsevankriga. Lõpuks ometi. Kindlasti tahan seda külastada, ma ei pea lõpuks ometi muretsema kas ma jaksan sinna ülesse kõndida, või siis selle vaateplatvormi poolelt minnes alla kõndida.
Samuti on mure kohad endiselt käsipuuga. Jah need 2-4 astet pole ju palju. Täpselt nii kaua pole seda palju, kuni sul tasakaaluga probleemid. Kui sa ikka ukseni ei pääse, jääb nii mõnigi kohvik külastamata. Samuti võib seetõttu jääda nii mõnigi koht külastamata, sest ma lihtsalt ei pääse sinna. Palun mõelge ka neile, kellel pole liikumine nii hea.
Ka noored on selles osas tegutsema hakanud. Sotsiaalmeedias tegutseb ühendus ratastooli parkuur- nemad siis toovad näiteid kuhu pääseb ratastooliga ligi ja kuhu mitte. Mida muuta, et ka ratastoolis inimesed saaksid kohti külastada. Lisaks on paljud kaldteed liiga järsud!
Ligipääsetavus pole lihtsalt sõna. Paljud liikumisraskustega inimesed on oma kodudes, kuna väljas liikumine liiga raske. Ka meie tahame olla osa ühiskonnast, palun näidake, et ka meie oleme osa ühiskonnast.