Sai käidud põlvega MRT uuringul, uuring mis näitab kui simulant ma siis olen. Uuring mis lööb ärevuse lakke. Aga tehtud pidi saama.
Mäletan selgelt oma eelmist MRT uuringut alaseljaga, kus mind tabas torus paanikahoog. Ma tahtsin sealt välja, mida ma ei saanud endale lubada. See oleks tähendanud uut uuringut. Õnneks suutsin oma tundeid alla suruda ja sealt väljusin pisarates.
Seekord vedas, ma ei pidanud olema täielikult torus sai, vaid ainult alakeha. Ainus mida ma suutsin on endale korrutada, ära liiguta. Enne uuringule minekut tõusis mul juba ärevuse tase. Terve uuringu, pidin ma tegelema oma mõtete ja tunnetega. Oleksin tahtnud sealt ära minna, aga uuesti ka seda teha ei suudaks. Seega keskendusin neile pilvedele laes. Üritasin seletada, et minuga on kõik hästi, ma saan rahulikult hingata ja kõik on hästi. Terve see 15minuti (mis tundus nagu kaks tundi) tegelesin enda vaimse poolega. Uuring lõppes ja ainus mida ma tundsin, et saaks sealt ära minna, tahaks oksendada ja nutta samal ajal.
Aga mida see uuring siis näitas ja kui simulant ma siis ikkagi olen?
Vastused tulid üllatavalt ruttu, aga mis kasu sellest on? Arsti aeg alles kahe nädala pärast.
Hea uudisena esimene kartus, et meniski rebend, seda ei ole. Küll, aga on mingisugune Hoffa keha turse, samuti leiti väikene gallon ehk tsüst. Gallon on pisike, Google ütleb et probleeme ei tohiks tekitada. Millest see tuli ma ei tea. Aga see Hoffa turse, mis sellega saab peab ootama. Ma ei kannata neid valusid enam ära. Kui rohkem liigutada, olen valudes. Ainult ibumetin ei aita, 2xparatsetamooli ja 1 ibumetin nagu valuravi ajal samuti alati mitte. Kui ma võtan päeval ibumetini ei saa ma võtta retseptiga valuvaigistit. See aga tähendab valudega magama minemist.
Nüüd tuleb aga paar nädalat oodata, et teada saada mis edasi. Ma ei jõua enam ära oodata. Ma ei suuda enam valutada. Aga vähemalt ma polegi simulant.