Koolikohustus 18eluaastani, on küll hea asi, aga lahendus on poolik.
Miks see siis hea on? Haridus on meie tulevik! Me ei vaja neid inimesi, kes ei viitsi ega taha midagi teha! Lõpuks on need noored kohaliku omavalitsuse ukse taga abi palumas. Samal ajal pole nad ise midagi tahtnudki saavutada. Aga kas reformi käigus mõeldi neile noortele? Mis sellistest edasi saab? Kuidas neid õppima saab?
Mis saab nendest noortest, kes polnud põhikoolis üli võimekad, aga tahaksid gümnaasiumi haridust? On ju teada, et nii mõnigi noor, kellel mõni aine oli 2-3 justkui avanenud gümnaasiumis ja saanud vägagi häid õpi tulemusi. Põhjus jääbki selgusetuks, kas varasemalt on viga olnud õpilases, kes justkui ei viitsinud pingutada, või õpetajas, kes ei osanud õpilaseni jõuda. Nii mõnigi selline noor peab elu jätkama mujal linnas, kas seda saab igaüks endale lubada? Mis saab siis kui koolil pole ühika kohta ja peab üürima korteri? Kas iga lapsevanem saab seda korteri üürimist endale lubada?
Öeldakse, et olemas on ka kutseharidus. Jah see on vägagi hea võimalus, ka ise pooldan seda. Aga kui laps ei leia eriala mis huvi pakuks? Kui laps peab 4aastat õppima, aga selle ajaga igasugune motivatsioon kaob? Samuti on kutsehariduses vägagi suured järjekorrad. Ka seal ei pruugi saada laps õppima.
Mis oleks minu arvates lahenduseks?
Nagu on kodu lähedased põhikoolid, võiksid olla ka kodu lähedased gümnaasiumid. Kes tahab õppida justkui eliit koolis, siis sinna jäägu sisseastumis katsed. Nii oleks võimalus kõigil. Nii neil kes tahavad saada gümnaasiumi haridust, kui ka neil kes tahavad kutseharidust.
Arvestades, et paari aasta pärast lõpetab keskmine laps kooli, on see mis edasi saab juba hirmutav. Loodan, et selleks ajaks on süsteem ka juba paranenud. See katkine reform, ei aita hetkel kedagi.