Üks asi mida minult küsitud on, on seoses treeningutega. Miks ma ei käi kusagil trennis. Jõusaal ja ujumine oleksid ju mulle ideaalsed. Ja aus vastus on, see on see millele olen mõelnud, aga see on see asi mida ma endale lubada ei saa. Hinnad selleks liiga kõrged. Üks asi milles ma vastupidavam kui niisama liikumises, […]

Artikkel mida täna lugesin. Kui viimased aastad on olnud põhirõhk sellel, et kõik lapsed peaksid õppima koos. Siis nüüd selgub, et peale põhikooli pole neid lapsi kellegile vaja. Kui laps, kellel põhikoolis on õpiraskused ja vajab toetavamat õppimist on põhikooli lõpetanud, pole tal justkui asja ka edasi õppimiseks. Jah on selge, et need lapsed ei

Mulle meeldib suhelda inimestega. Kahjuks on seda kodus istumisega väga väheseks jäänud. Ja see on ka see millest ma kõige rohkem puudust tunnen. Üks mis mu olukorraga on aidanud toime tulla, on suhtlemine kaas kannatajatega. Inimestega, kellel on sama haigus. Olenemata siis millisest geeni tüübist. Nendelt olen algusest peale toetavat suhtumist ja toetust mida mujalt

Viimased nädalad on mind tabanud meeletu väsimus. Ma magan rahulikult terve öö, aga hommikul ärkan nagu ma poleks üldse maganud. Terve päev otsa on tunne, nagu tahaks magama heita. Ja õhtul uinun mõne sekundiga. Kõik algas kella keeramisega. Ma ei usu, et otseselt kella keeramine selles süüdi vaid see tüütu pime aeg. Hommikul veidi valgemat

Sai vahepeal käidud vabatahtlikuks ühel huvitaval teatrifestivalil- NAKS festival. Mina polnud varem sellest teatri festivalist midagi kuulnud. Aga facebookis üleskutset nähes, reageerisin koheselt. Sinna minek oli veidi väljakutse. Tekkis taas ärevushoog ja hirm hakkama saamise ees. Taas mõte, kas minusugusel on vaja ikka kuhugi minna jne. Need mõtted tekivad pähe ühe tihedamalt. Üha tihedamalt tahaks

Kui vahepeal sai rõõmustatud, et laps suudab pikalt terve püsida, olenemata tõsiasjast, et lasteaias hakkas viiruste hooaeg juba septembris, siis oktoobris see rõõmustamine lõppes. Laps korjas ikka mingi viiruse ülesse. Kui tavaliselt käib paranemine kiirelt, siis seekord nii ei läinud, peale nädalat kurguvalu kaebamist võtsin siis ühendust perearstiga. Kui lõpuks arstile saime, oli laps olnud

Saigi autosaaga läbi lõpuks. Seda Toyotat enam minu nimel pole, juhuu! Täna siis tuli lõpuks transpordi ametist lõpuks meil, et autole pandud võõrandamise teade. Selle peale kohe autonumbri päringusse, mis muidugi ei näidanud midagi. Sisse logides ja oma sõidukite registrit vaadates, seda masinat enam ei olnud. Milline kergendus, ma ei pea enam midagi selle nimel

Lastel vaheaeg ja pisem laps olnud pikalt tõbisena kodus. Vahepeal käis 2päeva lasteaias kui jälle kurk valus ja köhib. Nüüd ei teagi kui pikalt teda kodus peaks hoidma, et ta ka tervena püsiks, lasteaias on endiselt lapsi kes veidi tõbised ja tundub et ta korjab kohe ka nende viiruse külge. Seega tuli ettepanek käia Valmiera

Vähekene sellest kuidas on võimatu ühte autot maha saada arvelt, vol2 tuleb hiljeb kui teada saab mis ikka selle olematu autoga saab. Peale kohut sai hakatud uurima, kuidas ma saan auto arvelt maha. Teoorias on see ju lihtne, saadad kohtuotsuse, eemaldatakse auto registrist ja enam teda pole, läinud. Aga nagu kõlab lause kutseka ajast, teooria