Uskumatu et juba ongi 8x läbi. Edasi pean ise hakkama saama. Vähemalt tean mis harjutusi teha. Kuidas aga leida motivatsiooni, selleks et neid teha. Aasta tagasi, kui füsioteraapias käidud sai, siis küsiti muudkui kordasid juurde taastusravi arsti käest. Seekord seda ei tehtud. Ise ma ka küsima neid ei lähe uuest. Mis see annab mulle? Justkui […]

Lastel olid uuringud, seekord lausa 4päeva. Vaadati üle füsioterapeudi poolt, samuti psühholoogi visiit, vaadati motoorikat üle. See kõik selleks, et kontrollida üle, kuidas on olnud siiani protsess. Kui palju on haigus läinud edasi ja kas on lisandunud uusi muresid. Seda kõike peaksin ka endale küsima, kui neuroloogi visiit kunagi tulemas (alles tehakse saatekiri seega kindlasti

Üha rohkem on kuulda, kuidas meil pole kunagi läinud nii hästi kui praegu. Paljudel oma kodu ja peres vähemalt kaks autot. Palgad järjest tõusevad ja üldse on kõik parem kui kunagi. Jah meil on palju asju mis on hästi. Me ei pea muretsema laste tuleviku nimel, vähemalt hariduse poolelt. Me ei maksa lapse koolihariduse eest.

On palju asju, millele ma varasemalt kunagi ei mõelnud, küll aga nüüd. Ma pole kunagi mõelnud sellele, kui palju arvestatakse liikumis raskustega inimestega. Seda nii asula planeerimisel, hoonete ehitusel kui ka ürituste korraldamisel. Näiteks käisin ma viimati Tartu kultuuri aasta lõpetamisel. Mitte mingit märki sellest, kus kohast saaks liikuda liikumisraskusega inimene. Pole ju raske panna

Küttehooaeg toob paljudele oma mured ja rõõmud. Loomulikult on tore olla soojas toas, aga küttearved pole üldse ilusad. Korralik väljaminek. Samas pole ükski kütte liik soodne alternatiiv, ei elekter, maaküte ega ka ahjuküte. Ahjukütte suureks eeliseks on vabadus kütta siis kui soovid ja sa pole sõltuv elektrist. Eriti arvestades, et elektrita võid ka nädal aega

Üks asi mida minult küsitud on, on seoses treeningutega. Miks ma ei käi kusagil trennis. Jõusaal ja ujumine oleksid ju mulle ideaalsed. Ja aus vastus on, see on see millele olen mõelnud, aga see on see asi mida ma endale lubada ei saa. Hinnad selleks liiga kõrged. Üks asi milles ma vastupidavam kui niisama liikumises,

Artikkel mida täna lugesin. Kui viimased aastad on olnud põhirõhk sellel, et kõik lapsed peaksid õppima koos. Siis nüüd selgub, et peale põhikooli pole neid lapsi kellegile vaja. Kui laps, kellel põhikoolis on õpiraskused ja vajab toetavamat õppimist on põhikooli lõpetanud, pole tal justkui asja ka edasi õppimiseks. Jah on selge, et need lapsed ei

Mulle meeldib suhelda inimestega. Kahjuks on seda kodus istumisega väga väheseks jäänud. Ja see on ka see millest ma kõige rohkem puudust tunnen. Üks mis mu olukorraga on aidanud toime tulla, on suhtlemine kaas kannatajatega. Inimestega, kellel on sama haigus. Olenemata siis millisest geeni tüübist. Nendelt olen algusest peale toetavat suhtumist ja toetust mida mujalt

Viimased nädalad on mind tabanud meeletu väsimus. Ma magan rahulikult terve öö, aga hommikul ärkan nagu ma poleks üldse maganud. Terve päev otsa on tunne, nagu tahaks magama heita. Ja õhtul uinun mõne sekundiga. Kõik algas kella keeramisega. Ma ei usu, et otseselt kella keeramine selles süüdi vaid see tüütu pime aeg. Hommikul veidi valgemat

Sai vahepeal käidud vabatahtlikuks ühel huvitaval teatrifestivalil- NAKS festival. Mina polnud varem sellest teatri festivalist midagi kuulnud. Aga facebookis üleskutset nähes, reageerisin koheselt. Sinna minek oli veidi väljakutse. Tekkis taas ärevushoog ja hirm hakkama saamise ees. Taas mõte, kas minusugusel on vaja ikka kuhugi minna jne. Need mõtted tekivad pähe ühe tihedamalt. Üha tihedamalt tahaks