Nagu ma kirjutasin algpunkti kohta elust, siis miks mina tunnen, et ma pole elus kuhugi jõudnud?
Mina alustasin oma elu kehvast versioonist. Minu lapsepõlv oli selline, mida kellegile ei tahaks. See oli täis koduvägivalda ja tühja kõhu tunnet. Oma iseseisvat elu alustasin juba teismelisena. Ma lahkusin oma ema ja kasuisa juures kodus 14aastaselt. Ma siiani ei kujuta ette, mis mul arus oli! Mis oli see seis mis mind selleni viis?
Alustades algusest, kooliaja algusest. Ma läksin kooli nii et olin 7 ja sain kohe 8. Ma läksin kooli, sest vallast käidi kodus kontrollimas kas me elame seal ja miks ma pole juba kooli nimekirjas? Ma ei teadnud koolist ja suurest seltskonnast midagi. Minu õnneks oli mul selged lugemine ja kirjutamine. Lastega suhelda ma ei julgenud. Tänu sellele jäin ma tahaplaanile juba kohe alguses. Ma koolis kuulsin esimest korda väga paljudest asjadest, nagu näiteks hammaste eest hoolitsemine. Minu esimene hambaarsti külastus oli esimeses klassis, seal tõmmati palju hambaid välja. Klassikaaslased naersid veel pikalt ja mina sain sellest suure trauma. Tänu kehvale hammaste hooldusele oli hammaste seis halb ja seda on see siiani halb.
Minu kodus ei tuldud rahadega toime. Süüa sain kodus 2-3nädalat. Jalatseid ja riideid ei ostetud mulle minu järgi. Näiteks osteti mulle jalatsid ema jala järgi, mäletan kuidas osteti botased mida ma pidin paeltega kõvasti kinni siduma, muidu need tulid lihtsalt jalast ära. Sama oli riietega, need sain mitu numbrit suuremad, sest siis sai vajadusel ema linna poodi minnes need samad riided selga panna. Pükse tõmbasin rihmaga kokku ja jope oli lihtsalt suur. Klassireisidele ei saanud ma kunagi, see päev oli mul lihtsalt vaba päev.
Kodu oli alati külm, sellest ajast saadik ma ei taha enam kunagi külma tuba taluda. Külma all ei mõtle ma talvel 18kraadist tuba vaid reaalselt oli toas 1-3 kraadi sooja. Köögis oli tavaline et vesi oli ümbris mõne sentimeetrise jääkihi all.
Teismelise tunnete möllu sees saigi tervest sellest elust kopp ette. Ma jooksin kodust ära (mitte küll esimest korda), aga seekord lõplikult. Läksin häälega teise maakonda, inimeste juurde keda olin näinud viimati kunagi enne kooli, ajal kui meid (mina ja üks õde veel) olime perest eraldatud. Ma siiski kuidagi mingi imeläbi leidsin nad ülesse, ja siis pandi asjad liikuma, et ma kodust ära saaks tulla. Esialgu küll õe juurde elama, aga lõpuks läksin ka sealt ära.
Oma elukaaslasega kohtusin juba 15aastaselt, oma elu kehvemas punktis olles. Ma jõin sellel momendil palju, ometi suutsin ma lõpetada põhikooli ja astuda kutsekasse. Kutsekas õppides jäin juba lapseootele ja lõpuks sain kahe lapse kõrvalt ka kutseka lõpetatud. Eriala (ehitusviimistlus) mida ma tööna kunagi teinud pole. Töötasin lõpuks ikkagi lihttöölisena klienditeenindus valdkonnas. Armastasin seda tööd.
Tagant järgi võingi öelda, et kui ma oleks sattunud mujale, oleks elu läinud äkki teisiti. Mul polnud kõrval inimesi kes nõu annaksid. Et õpi, saa hea haridus, lastele head võimalused jne oleks kõik võinud hoopis teisiti minna. Sain lapse ajal kui ma olin ise justkui laps ja ei teadnud mida elult üldse tahan. Lapsed tulid pisikesse korterisse, kus pesemisvõimalus siis oli minimaalne jne. Elades pisikeses korteris justkui pead jalad koos, oleme siiski olnud omadega vägagi kokkuhoidvad. Aga lastel polnud neid tingimusi nagu võiks ja see on asi, mida ma kahetsen. Et ma ei võimaldanud neile seda mida nad väärivad.
Siiski pean ma ütlema, et laste saamist ma ei kahetse. Ma olen kõike suutnud laste kõrvalt ja kõike teinud lastega koos. Nad on üsna iseseisvad ja vägagi tublid. Olenemata raskustest, mida elu neile ette on veeretanud, on nad kõigega hakkama saanud.
Aga miks ma siis tunnen, et olen põrunud omadega ja elus kuhugi jõudnud pole? Põhjus on lihtne, ma ei saa oma eluga hakkama. Ma olen peast vaimselt katki. Majanduslikult tulen toime, sest mul on kaaslane kõrval, aga kui teda enam ei ole? Ma ei ole õppinud midagi sellist, et saaksin hetkel mõnda tööd teha. Mul lihtsalt pole vajalikke oskusi. Ka ühte lastest häirib, et tema ema on töötu. Ilmselgelt on tal lihtsalt häbi, isegi minul on! Ma olen justkui mitte vajalik kodanik.
Ma olen õppinud väga hästi majandama, pole ohtugi, et keegi jääks nälga. Ma suudan oma pisikesest sissetulekust panna kõrvale raha, et osta jõulukinke või olla valmis laste kooli väljasõitudeks. Tänu sellele saab ka kord aastas, mingi pisikese reisi teha. Minu poolt on tulnud majutuse raha ja kaaslane katab ülejäänud kulud. Ma suudan väga hästi organiseerida, mul on vajadusel kiire mõtlemine, et leida variant B. Kõik jõuavad kuhu vaja, isegi kui mitu asja ühel ajal või väga järjest.
Aga õpitud oskustest on vähe kasu, kui ma ei suuda neid enda kasuks tööle panna. Ma ei suuda kuidagi leida osalise ajaga/poole kohaga tööd. Ma ei ole jõudnud elus punkti, kus ma saan öelda, et ma saan oma eluga hakkama. Ja just seetõttu ma ka leian, et ma pole oma elus mitte kuhugi jõudnud.