Toit on mu suur nõrkus, eriti maiustused. Toit on ka mu suurim vaenlane, või ausalt öelda, et olen toidu sõltlane.
Ma armastan süüa. Söömisega lohutan ennast ja ka premeerin ennast. Ma võin veeta ka päev otsa lihtsalt süües. Iga natukese aja tagant. Näksimine käib valimatult ja kogused muutuvad sellega vägagi suureks. Samuti võin veeta pool päeva täielikult söömata ja süüa ainult õhtul. Siis aga sööksin ennast lõhki.
Sellest kõigest on tekkinud ka pähe toidu müra, kus ma ainult mõtlen söögist. Külmkapp lausa kutsub mind. Ja ainult otsiks mida parasjagu näksida võiks. Kui midagi pole, siis pole ka raske midagi kiiret välja mõelda. Näiteks hapukoor kakaoga, vaesed rüütlid jne ja seda mitte väikses koguses. Sellest on saanud mulle tõsine probleem.
Olen mõelnud ka ozempicule. See pidavat seda müra ja toidu vajadust vähendama. Samas ma kardan selle mõju. Seda siis tuleviku mõttes. Kas tulevikus on mingid lisa probleemid? Kas müra tekib tagasi kui ma ei seda enam ei tarbiks? Kas pärast suudaksin samuti toitumist muutes hakkama saada. Kas ma üldse oskaksin ilma selleta hakkama saada?
Seega sai tehtud esialgne otsus natukenegi midagi muuta toitumises. Seda siis esialgu nii, et söön 3 korda päevas, üritan jälgida kogust ja ei näksi mitte midagi. See on selle esimese nädala järel päris raske. Ma siiani tahaks vahepeal hullult näksida midagi. Külmkapp endiselt lihtsalt kutsub mind. Ja pole mõtet ka arvata, et ära osta siis midagi üleliigset. Teistel pereliikmetel pole seda probleemi, seega ei kavatse ma neid karistada. Samuti pole ma seda usku, et kõike ära keelata. Ka ise luban endale tüki kooki, aga see jääbki ainult tükiks, mitte 5ks tükiks.
Kas selle abil jõuan lõpuks lähemale kaalu alanemisele, seda näitab aeg. Vähemalt saavutan tervema suhte toiduga, mis on juba esineme samm õiges suunas. Hiljem saan siis juba toitumise üle vaatamisele/mõnele kavale mõelda. Aga kõigepealt üritan vähemalt suve lõpuni selle süsteemiga hakkama saada. Vähemalt algus on juba raske.