Nagu nii mõnigi on aru saanud, siis ei sobi mulle selle haiguse tõttu olla sund asendis. Ei pikalt istumine ega ka seismine. Istumise puhul unustan ennast tihti ära, seda just vale asendi suhtes. Näiteks rätsep istes või üks jalg tagumiku juures teine püsti väga väga valed asendid. Siis ei saa ma üldse enam pärast püsti. Sama juhtub ka näiteks põrandal lauamängu mängides, olen seal ühes asendis ja liikuma enam ei saa.
Ühel õhtul tuli V minu juurde, et homme koolis pildistamine, kas ma palun teeksin talle punupatse. No ikka selliseid peenikesi et rohkem lokkis püsiks juuksed. Kuigi mulle üldse ei meeldi neid teha, siis ei suutnud loomulikult ka ei öelda. Otsisime valmis hunnikus patsikumme ja hakkasime pihta.
Kuna V juuksed on paksud siis võttis patside tegemine päris pikalt aega. Kuna ei teinud neid nii palju nagu juuksurid tavaliselt siis õnneks mitu tund ei läinud, aga veidi üle tunni aja küll. Loomulikult suutsin ma taaskord ennast ära unustada. Ei muutnud asendit ega midagi. Samuti ei tundunud ma et midagi hullu oleks sellel ajal kui ma patse tegin.
Kui viimane pats tehtud ja tahtsin liikuma hakata, siis mu jalad lihtsalt ei liikunud. Kui tõsta suutsin siis jalg lihtsalt meeletult värises all. Ei saanud korralikult sirgu ajada ega mitte midagi teha. See lihaste värin oli hirmus, sellist asja pole varem olnud ega ka rohkem olnud (on ka meeles olnud asendit vahetada et liiga pikalt ühes asendis siiski poleks). Värin kestis umbes 20minutit. Seega parajalt pikalt piina. Sees oli ka hirm, et mis siis kui ma liikuma ei saagi hakata. Kui värin möödunud oli, siis jalad olid endiselt kanged ja värin tuli terve õhtu jooksul aeg ajalt paariks minutiks tagasi. Jällegi meeldetuletus, et ära unusta ennast ära.