Kui kunagi ei arvanud doonorlusest midagi, siis peale esimese lapse sündi, mu arvamus muutus. Peale erakorralist keisrit vajasin vereülekannet. Allkirja andsin ka selleks nii, et ega ma sellest midagi aru ei saanud eriti. Ärkasin siis vereülekannet veel tehti ja midagi aru ei saanud. Aga peale seda sain aru, kui lihtne on kellegi elu päästmisele kaasa aidata.
Peale seda käisin ka ise verd annetamas. Aastas korra ikka. Mitte kordagi ei tundnud, et see midagi tervisele kehvasti teinud oleks. Hoopis vastupidi, kuidagi päris hea enesetunne oli. Tihti sai ka jälgitud millist veregruppi hetkel kõige rohkem vaja. Endal mul üsna haruldane veregrupp, AB negatiivne. Seega oli alati hea meel anda verd, lootuses, et see jõuab ka just nende vähesteni kellel see veregrupp.
Peale diagnoosi, ma mõnda aega olin iseendaga nii kehvas seisus, et ma isegi ei mõelnud vere loovutamisele. Saades tagasi omadega normaalsesse seisu hakkasin uurima, kas lihaslõdvesteid võttes on lubatud verd annetada. Ja siis selgus tõsiasi, et minu diagnoosiga POLE LUBATUD verd loovutada. Nad ei tea, kas vere loovutamine teeb seisu halvemaks või mitte.
See tundub nii ebaõiglane. Arvestades, et USA-s on minu diagnoosiga inimestel vere loovutamine lubatud. Ja see on asi, mida ma tõsiselt tahaks edasi teha, käia kord aastas vähemalt doonoriks. Ma nii kade nende peale, kes seda teha saavad. Ja see haigus ei lähe ju vere kaudu edasi. Loodan et ühel päeval taas lubatakse jälle doonoriks hakata.