On nii mõnigi asi, mida ma pole viimased paar aastat teha suutnud. Näiteks siis hüppamine, varvastel kõnd, kandadele tõus ja kõnd. Seda parem on teada et sa saad seda uuesti teha.
Peale Haapsalus käimist, pole mul sellist motivatsiooni olnud, et ma teeks iga päev mingeid harjutusi. Küll, aga teen ma seda 2-3x nädalas. Inglise keelsest sotsiaalmeedia grupist sain ka mõned harjutuse ideed, mida teha. Näiteks suudan ma tõsta ühte jalga kannale (ehk varbad maast õhku), seega olen ma seda hakanud kummilindiga treenima. Mugav asi, mida teha samal ajal kui mõnda saadet telekast järgi vaadata. Kummilint on harjutuste jaoks kodus üldse ideaalne abiline. Eriti kui ei saa hetkel endale jõusaali lubada.
Asjadest mida ma pikalt teha ei saanud, taastus esimesena varvastele tõus. Varvastele tõusta suudan siis ilma kinni hoidmata umbes paariks sekundiks. Väga heal päeval suudan teha ka paar sammu, aga seda sellel päeval kus lihased pehmemad ja tasakaal väga hea. Harjutan seda, aga igal võimalusel. Nii köögis midagi hakkides kui ka niisama kodus liikudes. Pole ju raske korraks ukse juures peatuda, et hoida kinni ukse piidast ja mõned korrad varvastele tõusta.
Hüppamist otseselt treenida ei saa. Aitab ainult lihaste treenimine. Seda parem on teada, et ma suudan heal päeval hüpata täpselt ühe korra. Seda küll ainult korra. Ja samuti meenutab see hüpe elevanti, elevanti kes hüppab üle takistuse. See mats on lihtsalt nii suur. Nii et toas seda väga katsetada ei tasu, alumine naaber ilmselt saab mõelda, et katus kukkus kokku. Oleks neid häid päevi ainult rohkem. Loodan et kui ilmad soojemad, tuleb ka selliseid päevi juurde.
Viimane vägagi rõõmustav saavutus, mida ma veel Haapsalus ei suutnud, on kandadele tõus. Ma ei suuda endiselt kandadel kõndida. Küll aga saan ma korraks oma varbad maast lahti. Nii et ma pikali ei kuku ja kuhugi ei toeta. See on kindel märk, et väikeste, aga kindlate sammudega suudan ma oma seisundit stabiilsena hoida. Jääb vaid pöidlaid hoida, et see nii püsiks ja rohkem tagasi langust ei tekiks.