Suve ja sügise algusega oli minust saanud täielik jõusaali fänn. Nii mõnus on võta endale paar korda nädalas tunnike ja tunda seda tunnet et sa suudad siiski. Teha endale võistlusmoment ja ületada ennast. Samuti näha igapäevaselt et jalgades tõesti jõudu rohkem.
Kuigi ka varem oli juhtunud, et jõusaalis läks midagi valesti ja paar päeva liikuda raske. Enamasti reied nii valusad. Nendel päevadel trepist väga liikuda mõtet polnud, alla said, ülesse saamine raskem juba. Samuti tekkis mingi uus probleem, paremale jalale valus astuda, talla all lihtsalt terav valu. Füsioterapeut arvas et see suurenenud koormusest, näitas ka paari harjutust. Valu aga ära ei kadunud. Ühel hetkel hakkas tekkima olukord, kus läksin trennist ära paremat jalga longates. Sellel hetkel polnud trennis muudatusi teinud. Iga korraga hiljem kodus tundsin kuidas parem jalg nõrgem, seda eriti trepist liikudes.
Mingil hetkel tõstsime veidike tugevust harjutustel. Suutsin mõnda aega teha tugevamalt harjutusi. Endal hea meel et jõudu ikka rohkem, samal ajal tundsin kuidas parem jalg ikka nõrgem. Kuna jõusaalis sain ju hakkama siis mõtlesin, et endale lihtsalt tundub valesti. Äkki tõesti lihtsalt päev kus liigun rohkem ja seetõttu ka parem jalg kangem. Ühel momendil, aga parem jalg justkui ei tahtnud enam koostööd teha. Õhtul voodisse tõsta raskem seda, trepist liikuda raskem ja nii mõnigi kord tegin justkui sammu, jalg järgi ei tulnud ja siis koperdasin. Minu õnneks jäi pisem laps D haigeks ja ma ei saanud minna enam jõusaali. Siis jäin ka ise tõbiseks ja sinna see jõusaal jäigi. Lõpuks enam ei pannudki uut aega, sisemine hirm et jalg läheb veel hullemaks väga suur. Nüüd ma ei kujuta ettegi et ma julgeks tagasi minna, kuigi tean et sügisel uuesti peaks.