Kuna Haapsalust sai R-i asjus suunatud Tallinna siis sai mitmel korral seal temaga arstil kaasas käidud. Veidi erinev kogemus kui Tartus jällegi.
Kõigepealt see lastehaigla on nagu igavene labürint. Kui Tartus on hea ja lihtne kõik eraldi korrustel, siis seal läksime juhatamise järgi ja lootsime parimat. Ja jõudsime küll õige arsti ukse taha, aga siis selgus, et see kuhu meid kutsuti asub hoopis 0 korrusel ja alustasime uut ekslemist.
Kõigepealt toimus konsiilium. Seal öeldi kohe, et esimese asjana kohe ei hakata puusadele operatsiooni tegema. Vaadati ja filmiti üle kõndimine. See oli R jaoks ikka väga ebamugav. Kelle jaoks poleks, kõndida hindavate pilkute ees ja seekord lausa filmiti. Siis vaadati üle liikumine, mõõdeti palju jalg mingis suunas paindub. Küsiti kas on tallatoed ja millised. Need ilmselt jällegi valed, tal üks jalg teisest lühem ja peaks mingit lisa kõrgendust talla all kasutama.
Kui kõik hinnatud, siis otsustati, et tõstetakse baclofeni pumbal doosi. Selleks pandi taas uus aeg. Peale doosi tõstmist taas järgmisel päeval ka füsioterapeudi poolt hindamine. Kas ja kuidas see doosi tõstmine mõjub? Kas midagi läheb paremaks? Lootused, et midagi taas paremaks läheb olemas ja uus aeg kirjas. Sai veelgi pealinna vahet sõidetud.
Doosi tõstmine on üli lihtne, aparaat pumbale ja lihtsalt sätitakse midagi. Tõsteti korralikult kogust, aga loomulikult ei ole mõju kohene vaid mõne tunni jooksul. Juba õhtul helistas laps, et tal ikka veider liikuda. Tundub, et jalad on liiga pehmed ja tema arvates peaks taseme alla tagasi paneme. Tartus langetati soovi peale kohe.
Kuna ma ei soovinud sõita õhtul koju ja varahommikul tagasi, sain jääda elukaaslase sugulase juurde. Sugulase ema töötab seal samas lastehaiglas. Kohe hommikul ta rääkis ka neuroloogiga, et ta oleks valmis doosi alandama vajadusel. Tema ütles, et seda teeb peale hindamist. Võib ka olla, et laps pole harjunud pehmemate jalgadega. Kui ikka harjud olema kangete jalgadega, ongi keeruline alguses.
Füsioteraapia hinnang oli vägagi positiivne. Liikumine ikka väga palju parem, jalad ei lohisenud maas ja liikumine igat pidi sujuvam. Seega, ei saanud ta mingit doosi alandamist. Hoopis vaja lihast tugevdama hakata, jõusaalis või koduste harjutustega. Jõusaali võimalus lapsel koolis olemas, see jällegi väga hea võimalus. Jääb ainult imestada, et Tartus kohe doosi alandati.
Baclofeni pumba täitmine tuleb ka Tallinnas. Tuleb veel vaadata, kas ta saab üksi mindud või ikka soovib mind kaasa. Loomulikult liitub nii või naa ka elukaaslase sugulane. Tema on nõus ka ise teda saatma. Enne pumba täitmist tuleb ka neuroloogi visiit, seda Tartus ei pakutud. Nii et kõik mured mis vahepeal peaksid olema saab lahendatud.
Tartu ja Tallinna haigla on natuke erinevad niisiis arstide poolelt ja ka osakondade otsimise poolelt. Loodan, et peale remonti on asi lihtsam ja leiab kõik mugavamalt ülesse. Arstide otsekohesus meeldis väga. Lihtsalt see Tartu-Tallinn-Tartu sõit väga väsitav, isegi luxekspressiga. Neid kahekordseid busse aga kiidan väga, mugav, tasuta kuum jook ja mugavam wc kui ühekordses bussis.