Laste taastusravi läbi, need pikad 12 päeva. Päevad täis treeninguid, ja kodu igatsust. Kui tavaliselt läheb kõik hästi, mõlemad saavad hea spurdi edasisteks pingutusteks, siis mitte seekord, vähemalt mitte mõlemal.
V olukord tõesti paranes, kõnnimuster milles mina hetkel erinevust ei näe, tasakaal- kõik ainult positiivses võtmes. Tema jaoks kodustest eemal olek raske. Õnneks oma trennidega tuleb ideaalselt toime ja jätkub ka jaksu käia linnapeal. Nädalavahetusel sai nähtud ka ilusaid ameerika autosid ja loomulikult ka shoppamas käidud. Õhtuti jõudis isegi õues käia. Seega kõik läks taaskord hästi, et kõik oleks ka aastate pärast jätkuvalt hästi.
R puhul tulid, aga ootamatud avastused. Puusadega asi halb. Kõik sai alguse kõnest, et ma pean röntgenis käima. Ma alguses kartsin, et kukkus halvasti. Aga ei, taheti kontrollida, kas kõik ikka hästi. Kas harjutusi saab teha, või vaja midagi muuta. Tulemus polnud see, mida ma lootsin. Lootsin, et midagi ei leita, seda enam, et Tartus ju iga aasta uuringud olnud. Mitte midagi kahtlustatud pole, kõik valud seostatakse lihtsalt haigusega. Tagantjärgi, hea ju öelda, et kõik mured lihtne seostada haigusega. Tegelikult, puusadel kulumine juba väga noorelt ja mingid asjad veel. Suunamine tehtud Tallinna lastehaiglasse ja jääb veel loota, et ma ikka saan selle aja.
Kuigi, mulle ei meeldi see leid ja ma meeletult mures, olen ma rahul, et see leiti enne kui asi väga hull. Ma loodan, et operatsiooni kohe tegema ei pea. Järgmine aeg ka juba taastusravisse kirjas, järgmisel korral lähen ka ise kaasa. Juba ootan isegi seda sportlikku väsitavat puhkust.