Lõpuks ometi on taastusravi läbi saamas ja aeg väikene kokkuvõtte teha.
Siia tulles saigi räägitud et suuremad murekohad on tasakaal ja lihaste nõrkus. Seekord kaardistati korralikult minu hetke jalgade olukord. Ja võib julgelt öelda, et asjad on natuke läinud paremuse suunas. Ma suudan läbida veidikene pikemat distantsi. Suudan ka peale füsioteraapiat kõndida neljandale korrusele nii et ma ei koperda trepil. Jala liikumine on parem, vasak jalg tugev kui parem. Õues pikemat maad jalutades tekib vähem komistamist. Tasakaalu poolelt suudan seista mõned sekundid ühel jalal ja kükitamis asendist püsti tõusta (käpuli maast siiski mitte nii hästi). Varvastele tõustes suudan teha paar sammu ilma kukkumata, kandadele tõusta ei suuda endiselt.
See koht, annab tõesti elujõudu tagasi. Annab seda positiivsust, nähes kui palju sa suudad juurde areneda. Kui palju on võimalik ise pingutada selle nimel, et su tervis oleks paremas seisus. Nüüd on vaja leida ülesse motivatsioon, et ka kodus seda kõike jätkata suudaks. Ja ainult homme viimane pingutus ja saabki koju. Nii et kes mind kodus tagant piitsutama hakkab?