Sel suvel algas suvevaheaeg meie peres eriliselt – esimest korda on ka meie väiksem laps D suveks kodus. Otsus teda terveks suveks koju jätta tuli lihtsalt. Ma enamus ajast teen kodukontorit. D naudib hommikuid, ta magab vabalt hommikul 9-10ni. Samuti pole lasteaias nagunii enam kõiki sõpru, ka nemad puhkavad suvel, et sügisel oleks uue hooga kooliteed jätkata.
Ilmad on hetkel küll heitlikud – suveilmad lasevad end veel oodata – aga see pole meid õuest eemale hoidnud. D-le küll meeldib õues olla iga ilmaga, aga mitte üksinda. Õnneks on mul õnnelik tööasju teha ka õues. Seega saab ta rahus värske õhu käes mängida. Vahel mõtlen, millal ta julgeb ise vabalt nii toas kui õues olla? Meie vanematel lastel pole kunagi sellist kõhklust olnud, aga eks iga laps on omaette olemusega – oma rütmide ja vajadustega.
Loodan, et varsti jõuavad kohale ka suvised soojad ilmad. D juba küsib randa, olenemata kehvades ilmadest. Samuti tahaks see suvi täita V ühe väikse unistuse- suplus rabas. Raba on veel vaja välja valida selleks, ja saab teha mõnusa väljasõidu päeva. Välismaale see suvi ilmselt ei jõua, aga loodetavasti järgmisel aastal. Samas ongi kõige olulisem, et saame koos olla, puhata ja suve tõeliselt tunda. Ja et ka D saaks oma esimest suvevaheaega nautida ja mõnusaid mälestusi talletada.
Samuti et suuremad lapsed saaksid nautida suve ja puhkaksid enne järgmist kooliaastat. See kooliaasta on olnud mõlemale vägagi pingeline. Loodetavasti leiame ühiseid seikluseid tervele perele.