Suhtlemine kaas kannatajatega.

Mulle meeldib suhelda inimestega. Kahjuks on seda kodus istumisega väga väheseks jäänud. Ja see on ka see millest ma kõige rohkem puudust tunnen.

Üks mis mu olukorraga on aidanud toime tulla, on suhtlemine kaas kannatajatega. Inimestega, kellel on sama haigus. Olenemata siis millisest geeni tüübist. Nendelt olen algusest peale toetavat suhtumist ja toetust mida mujalt pole saanud. Nõuandeid erinevate muredega toimetulekuks. Nõuandeid harjutustest mida teha, see kõik aitas mind algusest peale. Kuna enamik ameerikast siis ei ole kõik 100% võrreldav.

Samas olen ma ka leidnud täpselt sama geeni tüübiga inimesi Euroopast, kellega ma suhtlen. See geenitüüp mis mul on, on vist kõige vähem esinev. Kahju et siis juba loteriiga jackpoti ei jagata, oleks ju sama haruldane võimalus. On põnev teada et näiteks Austrias, on rehabilitatsiooni aeg pikem kui Eestis. Kui meil on 10päeva korraga siis seal on 14päeva korraga. Jagame omavahel nii muresid (sümptomid) ja ka harjutusi mida teha. See teadmine, et sa ei ole sellise jamaga üksi annab nii palju juurde.

Samuti annab väga palju tuge see kui paljud on öelnud (sotsiaalmeedias) et ma ei tohi alla anda. Eriti nendel mustadel päevadel kus tahaks öelda, et mulle aitab! Milleks need harjutused ja see vaev kui järjest tulevad halvad uudised. Aitähh teile kõigile nende heade sõnade eest.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga