Kui tavaliselt piisab sellest, et ma küsin Haapsallu saatekirja. Annan Haapsalusse teada, millal lapsed lähevad ja ma soovin minna nendega samal ajal. Siis nüüd olin pikalt kahtleval seisukohal, kas ma üldse saan minna.
Kõigepealt tuli vastus, et minu saatekiri on tehtud teise osakonda kui tavaliselt. Osakonnas, kus ma tavaliselt olen on ootejärjekord mai kuuni. Lastel aeg aga palju varem. Pakuti ka varianti, et tõstab laste aega edasi, et nendega koos minna, see aga rikuks ära nende suvise taastusravi. Seega sellest variandist loobusin. Vähemalt saavad nemad taastusravi korralikult kaks korda aastas, see annab neile korraliku kasu. Olin juba arvestanud, et ma siiski ei saa taastusravile.
Vahepeal saatsin ka järele päringu, kas on teada, kas mul on lootust saada taastusravile. Pettusin süsteemis, kus Haapsalus mulle automaatselt uut aega ei panna. Samas on raskusi saada taastusravile ka enda saatekirjaga. Miks ometi mul nende saatekirjade ja süsteemidega ei vea. Jah ma olen see õnnelik patsient, kes liigub iseseisvalt. Kas selle hoidmine siis ei võiks prioriteet olla? Ka suvel laste aega paika pannes, arvestati, et võtan saatekirja ja nemad 14päeva asemel 10 päeva. Miks üldse lapsed rohkem olla saavad kui täiskasvanud? Kas täiskasvanute tervis ei vääri hoidmist?
Lõpuks tuli ka Haapsalust vastus kutsega taastusravisse, sellel ajal kui lapsed lähevad. Milline rõõmustav teade. Lõpuks probleem lahenes. Loodetavasti saavad siis lihased sellisesse seisu, et ma poleks nõmedate valude käes. Loodetavasti suudan jalale saada õige asendi, et see hüppeliiges mind ei piinaks ja ma kõndida saaksin.
Tean, et kodustele see veidi raske aeg. Samas on see kord aastas, kus ma saan täielikult pühendada enda liikumise kestmisele. Et ma liiguksin iseseisvalt veel mõningadki aastad.