Kui Haapsalus öeldi, et pean R arstile saamiseks, lihtsalt helistama Tallina lastehaiglasse, siis nii lihtne see teekond polnudki.
Kui algselt helistasin siis tuli info, et ortopeedile aja saamiseks pean ma tagasi helistama reedel. Reedel, sain ka kohe hommikul jaole. Siis tuli vastuseks, et mingid andmed mul puudu. Andsin lisa andmed, aga ei öeldud milleks neid vaja. Lihtsalt, et need puudu. Siis aga tuli teade, et ma ei saagi ortopeedile aega panna, sest mul puudub saatekiri. Jälle uus segadus, teadmine oli, et piisab Haapsalust suunamisest.
Koheselt võtsin ühendust perearstiga, kes uuris siis digilugu. Sealt selgus, et ortopeed ei võtagi vastu, hoopis vaja minna spets osakonda vastuvõtule. Sinna minekuks, on aga vaja eriarsti suunamist. Ehk kõigepealt peaks ta minema taastusravi arstile ja tema suunaks edasi. See aga tähendaks mitme kuulist ooteaega, kõigepealt läheks juba mitu kuud, et saada taastusravi arstile ja siis ilmselt jälle mitu kuud et saada edasisele uuringule. Ajaliselt raiskamine, arvestades, et puusade seis jama juba nii noorena.
Siis, aga tuli üllatuslik meil Tallinna lastehaiglast, oleme oodatud Spastilise Pareesi pädevuskeskusesse. Ehk seal tuleb siis mingi konsiilium kokku ja saame loodetavasti nii mõneski asjas targemaks. Seal tegeletakse spastiliste haiguste jälgimise ja raviprotsessidega. Meie jaoks jälle uus asi. Loodan väga, et sellest kõigest ka kasu.
Huvitav, et digiajastu ja arstidel puudub omavahel info liikumine. Nii mõnelgi olukorral oleks seda vaja, nagu hetkel oli. Kui perearst oleks infot näinud, oleks ta saanud edasi öelda, et meid oodatakse ja varsti jõuab info. Miks peab tundma pidevat stressi ja pinget? Nagu seda pinget veel vähe oleks.