Samal ajal kui paljudel on kehv perearst kes nagunii kuhugi ei suuna. Siis minul on vedanud hea perearstiga, kes teeb saatekirja kuhu vaja. Räägin ainult murest, ja juba teeb saatekirja. Kõlab nagu vedamine, kas pole?
Kuna ma aastas paar korda olen kindlasti korraliku allergia all kannatav, sai muret räägitud perearstile. Allergia lööb välja nõgeslööbena. Ma näen välja nagu oleks paljana kukkunud nõgese põõsastesse ja seda 10x päevas. See lööve on korralik ja allergia rohud mõjuda ei taha. Mõned aastad tagasi tegelikult üritati teha allergiatesti, see ebaõnnestus. Nende torgete kohalt läks kõik paiste ja nii nad nentisid, et ebaõnnestus. Ei pandud uut aega ega midagi. Üli tore suhtumine. Igastahes sain perearstil saatekirja. Sellega tekkis ainult uus probleem, pole aegasid. Aeg ajalt leidsin ainsad vabad ajad, Pärnu haiglasse. Selleks ma pole ainult valmis sinna sõitma. See raiskab mul terve päeva ja juhul kui teste vaja rohkem teha siis vaja öömaja ja palju probleeme.
Teine saatekiri mis kohe kohe aegumas on kliinilise psühholoogi saatekiri. Olles iseendaga teinud palju tööd, ei leidnud ka perearst (õnneks), et ma peaks alustama koheselt antidepressantidest. Samas, ma tunnen, et ma vajan tuge ja nõustamist. Et mul väheneks ärevus ja tuleks keerulisemate asjadega vaimselt kiiremini toime. Ja et ma ei satuks vaimselt omadega auku, nagu seda aeg ajalt juhtub. Vihkan seda aega kus olen madalseisus omadega. Nendel päevadel ei tahaks ma mitte midagi teha. Kui lapsi poleks siis ma ilmselt lihtsalt magaks voodis ja heal juhul hingaks. Ma ise ei jaksa nii jätkata. Mida aga pole on taaskord ajad. Aja saaks kohe kui ma läheks tasulise teenusena. Selleks, aga raha pole.
See kõik aga tekitab tunde, et milleks need saatekirjad? Aegasid pole nagunii. Loodan et tuleb kiiremini see perearsti suunamise süsteem. Kus tehakse e-saatekiri. Ma pean küll pärast ootama 3-5 kuud, aga ma saan vähemalt arstile.