Haapsallu otsustasime minna bussidega. Tartust bussiga Tallinna ja sealt edasi Haapsallu. Kartsin autosõitu tagasi, just seda et ma ei pea vastu ja ei jõua koju sõita. Haapsalus oli esimeseks üllatuseks, et seal pole bolt taksot. Ma ei suutnud isegi mõelda, et see teenus pole üle Eestiline. Milline lihtsameelsus. Google andis ka mitu taksovastet, millest nii mõnigi väga mitu aastat tagasi info. Õnneks facebooki grupid abivalmi rahvaga ja sain ka ruttu takso.
Haiglas pandi meid kõiki ühte palatisse. Lastelt tuli veidi nurinat, peale sekretäri juures käimist sain ka täiskasvanute juurde. Esialgu jäid lapsed ühte tuppa, aga juba varsti olid ka nemad eraldi. Vaade palatis oli lihtsalt imeline. Vastuvõtt suurepärane, läheks nagu oma koju. Lapsed olid seal teist korda, tervitati rõõmsalt ja uuriti kuidas vahepeal läinud on.
Graafik oli tihe. Iga päevaselt 3-4 tegevust. Füsioterapeut oli hispaanlane, väga huvitav isiksus. Esimeses jõusaali visiidis panime paika harjutuste kava ja vaatas kui palju tegelikkuses jaksan. Kui kartsin et ma pean hakkama jälle täistuuridel tegema harjutusi, ja tuleb taas tagasilöök, siis see oli asjatu hirm. Jõusaalis polnud mingit täistuuridel tegemist, jäi piisav varu et ma jõuaksin kõik kordused ära teha. Füsioteraapias olid erinevad harjutused nii tasakaalu parandamiseks kui ka jala liikumiseks. Kõige hullem oli aga kõige tavalisem kõnnilint, kallakutega. Kallak ülesse ja ma tundsin nagu ma teeksin mägironimist. Kallal alla ja ma tundsin nagu kohe veeren alla.
Bassein on seal pisike aga harjutuste tegemiseks piisav. Basseini harjutused olid päeva parim osa, see soe vesi tegi lihastele nii palju head lihtsalt. Muidugi olid seal ka treenerid erinevad. Kui mu enda füsioterapeut tegi pigem selliseid rahulikke harjutusi siis teised tegid tempokamaid. Nii basseinis kui füsioteraapia ruumis. Tempokamad meeldisid isegi rohkem, aga nendega sain ka aru kui kehv seis on tasakaaluga.
Kellel veel probleem on liikumisega siis Haapsalu neuroloogise rehabilitatsiooni võimalust soovitan kindlasti kasutada. Kogu selle aja lõpuks suutsin ma kõndida ülesse neljandale korrusele, aeglaselt aga siiski. Parem jalg tõuseb endiselt kõrgemale kui enne minekut. Ja need töötajad tekitavad tõsiselt koduse tunda. Kodus suutis isegi pisem laps olukorra ära kannatada. See 10 päeva natuke pikk tema jaoks aga pidas vastu. Sügisel vaja uus saatekiri küsida ja talvel uuesti.