Autovabaduse puiesteel oli seal selle suve üks parimaid artiste Nublu. Tema parimad lood väikses dzässi võtmes. Rahvast oli meeletult palju, kontserti ajal trügiti palju ja ruumi oli järjest vähem. Taipasin juba kodus, et kohale vaja minna palju varem, tänu sellele leidsime koha kus vajadusel istuda. D sai seal muidugi ka seista, et ka tema näeks mis laval toimub. Paljusid laule ta teadis, nii et sai ka ka tema kaasa laulda. Huvitav ainult, et paljud kes juba varakult kohale tulid lava ette, üli kõvasti kaasa ei laulnud. Mina oleksin seda oma noorus ajas küll teinud.
Eriti nõme oli muidugi olukord, kus seismise peale hakkas jalg värisema all. Tegin sellest ka väikese video. Hiljem välismaa grupist uurides sain teada, et sellise nähtuse nimi on kloonus. Kui ma sellest kevadel taastusravi arstile rääkisin, siis kaldus jutt kiirelt teisele teemale. Nüüd aga selgus, et sellest peaksin ma rääkima ka füsioterapeudiga, sinna saan ma alles septembris ja loodan et on pädev tegija. Tihti mulle tundubki, et nii harva esineva haigusega jäetakse teadmiste edasi jagamisega tahaplaanile, ma saan vastuseid ennem välismaa kaas kannatajatelt, kui kodumaa arstidelt. Ma nüüdseks olen leppinud ravimatu haiguse diagnoosiga, aga mitte sellega, et ei aidata sellega elada. Mul ausalt ei pea olema teadmisi kuidas iga uue nähtusega toime tulla ja väriseva jalaga on päris rets kõndida.
Järgmine mis toimub olukord oli siis kui ma läksin Tavernasse pizzat ostma. Käisin seal viimati aastaid tagasi, siis kui veel probleeme polnud. Ja ei mäletanudki sellist vaatepilti. Trepi käsipuu mitu astet allpool. Kuna mul vaja sellest kinni saada siis sealt liikumine tundus küll võimatu, mu käsi selleks liiga lühike. Pizzat saab kaasa osta, aga ainult baarist tellides. Minu õnneks on seal aga mõistvad töötajad ja oma pizza ma kätte sain. Tean ka, et enam ma sinna sööma minna paraku kahjuks ei saa.