Neuroloogile saatekiri tehtud, aga aegasid pole. Minu õnneks võtab pererst mind jaanuari alguses vastu ja teeb siis e-suunamise, muidu ma neuroogi juurde ei pääsekski. Kui sul vaja siis teadmiseks, et alates märtsist/aprillist ongi vaja e-suunamist neuroloogile pääsemiseks.
Neuroloogile oleks aja vaja seetõttu, et uued häirivad haigusnähud juures. Õnneks pole iga päev probleemne, aga kui probleem on siis korralikult. Ja äkki saaks ka uuesti mingid uuringud. Ma küll loodan, et tehakse seekord uuringuid ka Tartus, et ma ei peaks pealinna sõitma. Kuigi ega seal sclerosos multiplex osakonnaski viga polnud. Uute uuringutega tahaks näha kui palju on seis halvemaks läinud, ja et kas need mida ise olen märganud, on olemas või mõtlen juba üle. Tihti tundub endale, et äkki ma mõtlen liiga palju, märkan liiga palju ja mõtlen üle. Seda selle hetkeni, kuni see sama probleem liiga valusalt ennast mulle näitab.
Uutest probleemidest on tehtud telefoni nimekiri. Hajameelne ngau olen, unustan ma ilmselt arstil pooled probleemid ära. Või siis mõtlen, et kas need on ikka probleemid. Päris nõme oleks muidugi, kui arstil lihtsalt öeldakse, et ma lepiks olukorraga, et need on osaks haigusest. Olen tänulik, et lapsed alaealised, kelle haigusel hoitakse iga aasta uute uuringutega silma peal. Tunnen vähemalt, et laste eest hoolitsetakse paremini.
Tegelikult loodan, et ühel päeval saan ka mina koos lastega rohelise tule geeniteraapiasse. See ei muudaks seda mida haigus meis muutnud on, aga vähemalt see haigus ei progresseeruks enam edasi. Samas on endiselt parem teada, et pigem ravimatu haigus kui haigus mille ravi liiga kallis.