Üks asi mida ma kunagi ei oota on arsti visiit. Aastatega tekkinud vastuolu nende suhtes, samuti on enne igat visiiti tunne, et ma lihtsalt saan rabanduse, õhku pole süda peksab. Klassikaline ärevushoog, mis paljude jaoks välja mõeldud haigus.
Nii mõnigi küsib, miks ma üldse arstil käisin kui nagunii midagi teha ei saa. Ja te ei kujuta ette kuidas ma olen väsinud selle lause kuulmisest. Vähemalt nad teavad mis toimub, äkki kui midagi läheb hullemaks, ka tegeletakse sellega et taas seis paremaks saada. Roosade prillidega on parem asju vaadata.
Jaanuaris sai iga aastasel visiidil käidud neuroloogi juures. Neuroloog oli väga üllatunud et mulle ei antud puuet ja ainult osaline töövõime. Vähemalt pole ma ainus. Soovitas teha uue taotluse. Kirjeldada ainult halba päeva ja panna kõik abivajadused kirja. Ka need mida endale tunnistada ei taha. Samuti kiitis ta heaks Haapsalus käimise, uuris veel kuidas sinna sain, hea ka infot teistele edasi anda. Kui taastusravi arst ei saada, siis saab perearsti kaudu -järjekordselt ma polegi ainus. Samuti andis ta soovituse kasutada talvel rulaatorit et vähendada kukkumisohtu. Teades kui halb mul külmaga liikuda, siis minu silmis parem ennast talveks tuppa lukustada. See talv oli muidugi ka mega pikk ja mega külm.
Aastaga protsess kiirenenud ja on uued murekohad. Tasakaal kõigub tohutult. Üks päev päris normaalne ja järgmisel oled nagu purjus kodanik. Üritustel ei vaadata vähemalt viltu kui tuigud, seal pooled purjus. Aga mujal on neid pilke palju. Eriti kurjad pilgud on siis kui oled lapse või lastega kuskil ja siis järsku tuigud. Kui kukud on vaja toetuspinda et püsti saada. Kujuta nüüd ette väikelast kes roomab diivanini ja ennast püsti tirib. No selline olen mina, kui juba käpuli maas siis pekkis, siis vaja mille najal ennast püsti ajada. Kõndides leiavad mu varbad kõik ebatasasused ülesse, kõik lohud või kõrgendused. Vahel tunne nagu varbad ajaksid küüned jalatsi seest välja, ja hoiavad põranda lauast kinni, ja muidugi kõvemini tõmmates juba lendad. Aastaga juurde tulnud ka uus nähtus, varvas lööb tantsu, ehk lihtsalt tõmbleb, samuti tõmblevad kõik ülejäänud jala lihased aeg ajalt, lihtsalt tuksleb. Ja see vahemaa mida ma läbin on ikka kuidagi väga lühike ja kiirus nagu väike lapsel. Vahepeal on mu 6aastane ka kiirem kui mina. Jooksmisest ei tasu enam isegi unistada, need jooksusammude laadsed asjad näevad nii koomilised välja ja jooksmisest on asi ikka väga kaugel. Kõige hullem uus probleem on aga hüppeliigesed. Need on jäänud kinnisemaks. Seetõttu ongi raske alustada hommikul liikumisega, et hüppeliiges nii kange ja ei taha enam kaasa painduda. Ortoosid aitavad küll kõndimisel et varvas maha lohisema ei jääks, aga seda probleemi ei lahenda. Füsioteraapiasse saab aga alles sügisest. Samuti tuli soovitus otsid abi psühholoogilt. Ainult paari aastaga on võimalik sattuda omadega musta auku, kus väljapääs justkui puuduks. Peale Haapsalus käiku hakkan siis uut töövõime ja puude hindamist tegema. Vähemalt mingi plaangi paigas.