Nii mõnigi on küsinud, miks ma üldse seda blogi pean. See ei too raha sisse, ega ava uksi karjääriredelil. Hoopis vastupidi, ilmselt nii mõnigi tööandja leiab selle blogi ja pigem sulgeb uksi. Samas, see annab kõike muud ja olgem ausad elus on ka rohkemat kui raha.
Blogimine on minu jaoks kui teraapia. Teatavasti, psühholoogile ma aega ei saanudki. Aja saamine arstile on nagu täiskohaga töö. Ilmselgelt oleks pidanud iga päev käima aegasid otsimas. Aga rohkem kui kord nädalas seda meeles polnud. Ja ausalt pole ka energiat, pidevalt pettumiseks.
Blogimine, aga mõjub nagu teraapia. Koht, kus ma saan ennast välja elada, ilma filtriteta. Kus ma saan olla selline nagu olen, ilma hinnanguteta. Kus ma saan kirjutamise ajal nii nutta kui ka naerda. Olla see, kes ma olen. Blogi on see minu koht, koht kus ma justkui kuhugi kuuluksin. Kasvõi virtuaalselt olemas olla.
Iga postitus on justkui pilguheit minu iga päeva ellu. Pilguheit kaosesse, või päeva täis rõõmu. Mõnikord on see vajadus olla nähtav ja kuuldud. Mõnikord lihtsalt elan ennast välja. Ja kui keegi loebki, siis äkki saan olla mõnele toeks. Äkki tunneb ennast ära samasugusest mustast august, teades, et ühel päeval on valguskiir tagasi. Mõnikord tundes ära, et olenemata, et endast annab kõike, teeb tervis ikka oma korrektuure. Või kasvõi selleks, et näidata, et on ka neid kellel kõik halvasti ja enam ei huvita. Ja julgeb võtta samasuguse seisukoha.
Aitäh, et käid lugemas. Tore oleks kui jagad ka kommentaare, kas siin kui sotsiaalmeedias, kui ennast ära tunned mõnes olukorras. Või oskad nõu anda, kuidas mõnda olukorda ise lahendaksid.