On palju asju, millele ma varasemalt kunagi ei mõelnud, küll aga nüüd. Ma pole kunagi mõelnud sellele, kui palju arvestatakse liikumis raskustega inimestega. Seda nii asula planeerimisel, hoonete ehitusel kui ka ürituste korraldamisel.
Näiteks käisin ma viimati Tartu kultuuri aasta lõpetamisel. Mitte mingit märki sellest, kus kohast saaks liikuda liikumisraskusega inimene. Pole ju raske panna ülesse invamärgiga suuna viita. Ma ei leia, et ma peaks teadma kus on olemas kaldteed. Trepp, kus kohast mäele ülesse minna, sellel polnud esimeste astmete juures käsipuud. Asi millele ma taas varem tähelepanu ei ole pööranud. Milleks üldse selliseid käsipuid paigaldada. Miks ei võiks arvestada lihtsa asjaga, et käsipuud päriselt vajalikud mitte ainult ilu pärast. Ürituse korraldus pool võiks nii mõnigi kord konsulteerida mõne liikumis probleemidega seltsiga, ka meiesugused tahavad käia mugavalt üritustel.
Pildil sama trepp, millest jutt
Selliseid treppe kohtab kahjuks järjest rohkem. Samuti on palju rohkem tänava planeeringus olukordi, kus ratastoolis liikuja/vankriga liikuja peab tegema päris suure tiiru. Näiteks pealinnas tehti uus tondi raudtee ja trammi peatus, kus peab tegema trammilt rongile minekuks 250m tiiru ja ratastooli/lapsevankriga lausa 351m tiiru. Seal ka muid jamasid lahendusi, seega kuidas sellised lahendused peaksid suunama inimesi ühistransporti kasutama?
Kellel huvi võib külastada facebookis lehte käsipuu aitab inimest. Seal näeb kui palju on kitsaskohti ühiskonnas. Käsipuud, liftid, pinnakatte materjalid- need on tähtsamad kui tavainimene ilma probleemideta oskaks arvata.