Kui su elus on inimesi kelle arvates sa teedki kõike valesti. Hea, et veel hingatagi oskan.
On inimesi kes leiavad, et ma peaksin otsime töö ja seda üks kõik mis hinnaga. Pole normaalne, et üks noor inimene viriseb selle üle, et tööpäevad liiga pikad. Kõik ju teevad vähemalt 8tunniseid tööpäevi. Miks ma peaksingi tööd otsides vaatama, kas ma saan käia füsioteraapias, kui see ei tee mind terveks? Ja no kui sa tööl kõnnid oma 10000 sammu täis peaks see ju ka füsioteraapia alla minema. Samuti ei tohiks vinguda, et töö raske ja pärast ei liigu hästi. Ilmselgelt peaks piisama, et ma võtan lihaslõdvestit, paljudel tööpäev väsitav ja paljudel raske olla. Samuti mis jutt see on, et mingi päev liikumine väga raske, ega ma vanur pole keda ilma muutused mõjutavad. Ilmselgelt ma vingun liiga palju.
Ja siis on mu ümber see teine sort inimesi. Ma peaksin õnnelik olema, oma töövõimetuse eest, see ju niisama saadud raha. Ja kui juba töövõimetus määratud, ei tohiks isegi mõelda töötamise peale, sest see nagu riigi petmine. Ja ilmselgelt peaksin ma lihtsalt oma kulutused üle vaatama ja mitte kaeblema, et rahaga välja ei tule. Tuleb lihtsalt kodus olla, mitte kusagil käia tahta ja vähem süüa.
Nii mõnigi kord ma tahaksin, et need inimesed elaksid 24h seda elu, mida mina. Tunneks seda tunnet, kui sa ei suuda hommikul ennast voodist välja ajades püsti tulla. Kuidas piisab halvast toolist ja istumis asendist, et ma pärast liikuma ei saa. Ja kuidas piisab sellest halvast päevast, kus su lihased on kangemad kui tavaliselt ja sul on raskusi teisele korrusele tuppa jõudmisega. Nii mõnigi kord võiksid inimesed lihtsalt olla vait ja rõõmustada, et kehvas olukorras inimene püüdleb ka ise paremuse poole ja ei looda ainult teistele.