Ilusal septembri kuu päeval lastega kaubanduskeskusesse jalutades lõi vasakusse jalga meeletult terava valu. Valudes jõudsin kaubanduskeskusesse, ostsin valuvaigistit aga seis ainult halvenes. Juba mõne ajaga vasak jalg lihtsalt lohises järgi. Selle lohiseva jalaga sai ka koju liigutud, iga sammuga seis halvenes. Teisele korrusele jõudmine oli kui õudus unenägu. Õhtul lootsin et hommikul ärkan ja kõik korras.
Järgmisel hommikul ärgates sain aru et seis pole mitte kuidagi paremaks läinud. Jalg ei kuuletunud ja lihtsalt lohises järgi. Samal ajal olid ka suured valud. Elukaaslane andis soovituse ikkagi emos käia. Nädalavahetusel mujal nagunii artsile ei saa. Emos oldi sellise olekuga, et miks ma sinna lähen kui mul diagnoos teada. Öeldi et see ju haigusest ja lepi sellega. Vasaku jala tundlikkus oli kadunud. Konsulteeriti valves oleva neuroloogiga, kes leidis et ma rohkem ülevaatamist ei vaja. Valuvaigisti retsept taskus lasti mind koju ja ei jäänudki muud üle kui oodata esmaspäeva et perearstile pöörduda.
Esmaspäeval perearstile pöördudes oli ta üllatunud et neuroloog mind vastu ei võtnud. Algas aegade otsimine neuroloogile. Tehes cito pöördumise tuli kõigepealt vastus et leiti et pole kiiret arstile saamist vaja. See tunne kuidas sind oma murega üksi jäetakse on kohutav. Lõpuks sain arstile aja jaanuari kuusse alles. Kuna jalg vaja uuesti liikuma saada sain ka aja füsioteraapiasse, ka selle ooteaeg kuu aja pärast. Kuna perearst ei olnud rahul asrtile saamisega sain saatekirja Tallinna, ooteaeg küll selleks ajaks kaks kuud ehk detsembris aga ees ootas 3päeva haiglas ja korralikud uuringud. Vähemalt perearstiga on vedanud.
Kuna ma polnud valmis selleks, mida justkui kõik teised ootasid, hakkasid otsima youtube vahendusel harjutusi. Liitusin facebookis haigusega seotud välismaa gruppidega, ma ei kavatsenudki jääda ratastooli. Harjutusi tehes hakkas ka jalg andma järgi. Selleks ajaks kui ma sain füsioteraapiasse, oli mu kõnnimuster väga väga vale, jalg käis küljepealt, aga ma liikusin. Trepist liikumine oli endiselt piin sest teine korrus, kokku 24 trepiastet, see oli nagu everesti otsa ronimine. Aga ma liikusin. Ka trepil tegin iseseisvalt harjutusi, üritades tõsta jalga ülesse poole trepiastmel.
Ma poleks iial arvanud et minus on niipalju tahtejõudu, ja jonni. Ma siiani arvan et kõik on su peas kinni. Kui ma oleksin andnud kohe alla, oleksin hetkel ilmselt ratastoolis. Selle haiguse probleem ongi et lihased jäävad nõrgaks, ja kui ise neid tugevamana ei hoia siis ka protsess suurem. Ka hetkel tahaks kõigile kes sellel ajal tihti küsisid elukaaslaselt et kas ta juba ratastoolis……võid ise sinna minna kui soovid. Mina veel mitte.