Kui esimene kliinilise psühholoogi saatekiri lihtsalt aegus, siis kahtlustasin, et seekord läheb samuti. Üks kliinik küsis kas soovin olla ootenimekirjas, mõtlesin, et miks ka mitte. Kaotada pole midagi, nagunii kusagil tasuta aegasid pole.
Eile tuli sealt kliinikust meil, et vabanes aeg juba hommikuks, kas soovin aega. Loomulikult soovisin! Nii oligi hommikul esimene psühholoogi visiit. Visiit, kuhu ma siiski minna ei tahtnud. Eile õhtul tekkis ärevus, mis jätkus täna hommikul. Enne kohale jõudmist süda peksis ja sees keeras. Tõesti mõtlesin, et ma lihtsalt hakkan oksele, süda oli nii paha.
Siiski läks sees vesteldes veidi paremaks. Sai vesteldud kõigest, kõigest mis tekitab negatiivseid mõtteid ja ärevust. Sellest, kuidas ma tunnen, et ma kuhugi ei kuulu. Kuidas ma oleksin pigem kodus nelja seina vahel, kui kusagil käiksin. Kuidas töötamine näitas, et on võimalik käia kodust väljas käia ja suhelda, kuigi see alguses oli meeletult raske. Kuidas ma seda igatsen ja tahaks kusagil käia. See kodus olek, on mu seisundit ainult hullemaks ajanud.
Kirja said eesmärgid ja uued ajad. Päris õudne, et ma pean seal hakkama käima lausa paar korda kuus. Ma loodan, et sellest on kasu. Ma loodan, et suudan negatiivseid mõtteid vähendada ja leida uus elu mõte. Mõte mis on kadunud. Ja äkki isegi uued eesmärgid elule.
Väikeste sammudega uute võitudeni. Loodan, et kasu on suur ja ärevus kahaneb. Depressioon ilmselt jääb kaaslaseks, elu lõpuni, aga kui ma õpiksin sellega toime tulema. See oleks juba suur kasu ja muutus. Äkki leian taas iseenda.