Koduse elu pahupool

Väga paljud tahaksid, et ei peaks tööl käima, ja saaks lihtsalt kodus olla. Mitte midagi tegemine tundub paljudele kui unistuste amet. Reaalsus, vähemalt siis kui sa pole rikkur ja raha ei tule lihtsalt seina seest, on karm.

Olles igapäevaselt kodune, tehes ainult süüa, pestes nõusid ja vaadates et elamine oleks enam vähem korras, satub ruttu masendusse. Sa muutud justkui varjuks ühiskonnas, kes hoolitseb ainult pere eest ja kellel pole suuremat väärtust. Töötu ja töövõimetu olek on kohutavalt masendusse ajav. Sa justkui teenindad teisi ja sinu enda jaoks pole midagi.

Enamus teavad, et lastel on igasuguseid huviringe, kus nad käivad siis aastaringselt või sügisest- kevadeni, siis miks midagi sellist pole täiskasvanutele. Kus sa saaks käia, ajada juttu ja tegeleda näiteks kokkamise/ käsitööga jne. Ma suutsin leida ainult koolitusi (kui keegi teab kas selliseid on siis andku märku). Hea meelega läheks ja teeks midagi, saaks kodust välja inimeste sekka. Tundub nagu täiskasvanud käivad kooris laulmas, või siis mõnes trennis või jõusaalis. Kas ma tõesti ainus täiskasvanu, kes käiks huviringis?

Mis puudutab trenne, siis jõusaal on ainus koht kus ma käia saaksin, aga see pole üldse minu jaoks. Eriti kui on suur hirm et sa teed midagi valesti ja kõik läheb taas hullemaks. Välismaa lehtedel käies leidsin et on päris populaarne käia ja teha chair trainingut ehk toolil treeningut. Treening kus sa istud toolil ja teed siis harjutusi. Olles neid kodus teinud videote järgi siis ma ütleks, et päris väsitavad. Uurides populaarsest treening klubist sain ma vastuseks, et selline treening pigem taastusravisse kuuluv ja ilmselt huvilisi poleks. Nii kahju, et isegi pole uuritud, kas ja kui palju oleks huvilisi. Sellega saaks liituda nii vanemad inimesed, kui ka need kellel tervise tõttu tasakaaluga probleeme.

Tahaks ka tunda ennast osana ühiskonnast mida aktsepteeritakse, aga tihti tundub et ma olen oma mõtetega üksi. Ja ka niisama üksi, on tekkinud ka hirm üritada leida sõpru. Olen siiski täiesti igav inimene, kes ei käi pidutsemas, ei käi üldse kusagil. Miks peaks üldse keegi minuga tahtma sõber olla? Samuti ma ei jaksa olla see, kes kedagi taga ajab. Käib ise külas, ise kirjutab et kontakti leida, milleks?