Klapperjaht

Vahepeal on nii palju toimunud, aga 0 jaksu kirjutada. Häbi mulle.

Sai käidud klapperjahil, üks väga vinge üritus Elva vallas. Sinna minek oli ka juhuslik, nimelt nägin ma facebookis reklaami ja mõtlesin, et no seal tahaks küll ära käija. Järgmisel momendil nägin ma loosimängu kus klapperjahi piletid auhinnaks ja ma võitsingi kaks piletit. Täiesti äge, mulle nii meeldivad sellised võidud. Huvitav, et loterii jackpotiga sama õnne pole, see tuleks ka täpselt õigesse kohta ja olen ka ammu soovinud.

Klapeerjahi rada oli see aasta ka muidugi ekstra vesine, sest siinkandis veidike uputas. Nii, et rada oli rohkema vee ja mudaga, mis andis aga pealtvaatajale palju juurde. Milline pealtvaataja ei tahaks näha kuidas ennast ja masinast vette ja mutta kinni sõidetakse, kuidas vööni mudas oma atv-d välja lükkad. Nii mõneski kohas oli vaja vintsi abi ja ühes punktis tõmmati lausa traktoriga välja, kuni rada kõrvale veidi ei viidud. Ütleksin, et ATV ja enduro masinate sõit oli palju põnevam kui veokite oma.

Küll aga pean tunnistama, et kohapeal liikumine oli paras peavalu. Maastikul liikumine lihtsalt palju raskem. Õnneks olid raja ääres suured rehvid, millel mugavalt istuda sai ja seda ka põneva nurga peal, kus mõlemal pool küljel oli mida vaadata. Kaasas olid käimiskepid, ilma nendeta oleksin ma parajas jamas olnud. Puhas õudus oleks liikuda kellegi teise abil. Hiljem muidugi kuulsin, et minusugune kes vajab abi ei peaks sellises kohas üldse liikuma. Normaalsetele inimestele selline üritus siiski. Sellisel hetkel tuleb meelde kuidas USA-s maastiku ratastool, nii et jah sellised üritused siiski kõigile. Ja sellisega oleks ka päris vinge sellisel maastikul ringi sõita.