Kuna neuroloog teinud selgeks, et laps selle haigusega ja tema seisundiga, ei pea laps minema sõjaväkke. Siis oli üllatus ja segadus suur kui lapse kohta tuli kiri kaitseressursside ametist.
Kirjas seisis et R on kantud kutsealusena kaitseväekohustuslaste nimekirja registrisse. Ootamatu asjade käik. Kuna mina olin kindel, et ta ei pea seda tegema, olin justkui puuga pähe saanud. Hakkasin juba mõtlema, mismoodi ja kuidas see komisjon käib? Kas ta peaks läbi tegema, mingi muu programmi? Uurisin ka puuetega inimeste sotsiaalmeedia grupist, mida ma täpsemalt tegema peaks. Ma tahaks vältida olukorda kus laps on 18 täis ja saab trahvi, sest ei lähe oma kohuseid täitma.
Ma ei kuulu nende vastaste hulka, kes leiavad, et sõjaväge pole üldse vaja. On siiski näha, et nii oleme sellest Eestist varsti ilma. Kui keegi peaks Eestit ründama, siis ma hea meelega põgeneksin riigist. Ei oleks minust kaitsjat ja samuti ei taha, et mu lapsed peaksid kogu seda õudust läbi elama. Kui aga põgenema ei pääse, siis ma hakkaksin koduste vahenditega vastu. Ei kavatse mina kogu oma vara lihtsalt mingitele nõmedikele ära anda.
Sai ka kaitseressursside ametile e-mail vastu saadetud, et mis üldse edasi saab. R pole ei füüsiliselt ega vaimselt valmis seda läbi tegema. Täna ka helistati juba mulle, et ma ei pea üldse muretsema. Lapse andmeid digiloost näevad nemad ise. Laps õpib, seega see aeg ei peaks ta nagunii midagi tegema. Novembri lõpuks peaks olema mingisugusel lehel, ilmselt siis kaitseressursside ameti lehel, ka otsuse saama.
Tekib aga küsimus, miks neid otsuseid ei teha enne? Miks on vaja neid infomeile saata? Miks ei võiks kohe vaadata digiloost üle, kas noor on ikka kõlbulik? Kui sa juba infot näed noore kohta, võiks mingi asutus panna juba varasemalt linnukese, et vaja tervise info üle vaadata. Milleks üleliigset stressi tekitada?