Juba kaks nädalat siis möödunud juba. Aeg läheb ikka kiiresti. Poleks uskunudki et kiiresti ka tulemusi näha.
Esimene nädal möödus päris raskelt. See haigla seinte vahel passimine, tekitas lapses lihtsalt masendust. Pidevalt valutas, pump ise tekitab ebamugavust ja ainult negatiivsus oli. Käisime last iga päevaselt vaatamas. Kui ilmad läksid soojaks, sai ka ratastooliga õue minna. Kes oleks arvanud, et ratastooliga väljas nii kehva liikuda on. Just sellistel hetkedel saad aru, miks nii paljud ratastoolis olevad inimesed kodus passivad. Õues liikumine on lihtsalt nii keeruline. Sa pead terve oma marsruudi läbi mõtlema. Vaatama kas igal pool saab normaalselt ülesse/alla liikuda jne. Ja kui kusagil tee remont siis sa üksi lihtsalt ei saagi teed ületatud.
Täpselt nädal pärast operatsiooni sai laps haiglast välja. Koheselt oleks tahtnud ta ka linnarattaga sõitma minna. Aga laps muutus koheselt rohkem liikuvamaks. See on aga ainult hea. Kehalises ja füsioteraapias ta hetkel käia veel ei saa, aga äkki juba varsti. Liikumine on ka kiirem ja sujuvam.
Aga mis siis selle kahe nädala jooksul aru on saada: Varasemaga võrreldes sammud kiiremad ja stabiilsemad: Varem tuikus kõndides päris palju. Samuti olid sammud palju aeglasemad. No varsti ei jõua ma nii ise järgi. Trampimine kadus: kõndides käis varem ikka müts ja müts nagu karu kõnniks, nüüd see täielikult kadunud. See on ka esimene märkamine mida ta ise taipas. Suudab liikuda rohkem: Varem väsis ikka väga kiirelt, hetkel kus ta liigub rohkem linnaliini bussiga ja jala, suudab ta pikemat maad läbida.
Umbes 1.5 nädalat peale operatsiooni tekkis turse pumba ümbrusesse. Käisime haiglas üle vaatamas igaks juhuks, aga õnneks tundub et midagi hullu siiski pole. Tõsteti ka veelkord toosi, ja lähme nädala pärast uuesti näitama. Turse ilmselt tavaline keha reaktsioon, sest tegemist siiski võõrkehaga. Loodan et nüüd läheb kõik ainult paremuse suunas edasi.