Poleks arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga olen alustanud teekonda jõusaalis- ja see on päris nauditav isegi.
Kunagi arvasin, et jõusaal on ainult neile, kes on mega saledad või tegelevad kulturismiga. See koht pole minu sugustele paksudele. Ega sellistele, kes lihtsalt ei tunne ennast oma kehas hästi. Ammugi mitte siis, kui pole päris terve inimene. Jõusaalis käijad tundusid pigem teistlaadi inimesed kohe- nagu erinevast maailmast.
Taastusravis üks lemmik osa oli aga just jõusaal. Lihtsalt harjutused pole kunagi nii meeldivad olnud. Jõusaalis käies teed lihtsalt harjutusi kava järgi ja sellel ajal pole sul üldse mingeid mõtteid. Pea on justkui täiesti tühi sellel ajal. Pole seal ei mure mõtteid, ega kodust päeva plaani. Pea saab justkui kõigest puhata. Harjutuste tegemine annab ka hea tunde, et su lihased polegi veel täiesti nirud ja ma isegi jõuan midagi.
Kuna füsioteraapiat ma enam ei saa, siis Haapsalus saavutatud taset ei saa täiesti 0-i lasta. Seega tuligi teha otsus, mis edasi. Nii saigi mõeldud jõusaalile. Juba Haapsalus olles võtsin ette lähimad klubid ja kirjutasin neile ka kirja. Kirja kus küsisin, kas on treenerit, kes on füsioteraapia taustaga. Esimene külastus lihtsalt oleks vaja seda lisa tuge kelleltki, kes vaatab, et midagi valesti ei teeks. Samas mõistaks, et pole mõtet kohe täie rauaga tegutsema hakata, lihastel peab olema jaksu taastuda.
Sellise treeneri (ainsa nendest kolmest klubist) leidsin corsa gym jõusaalist. Treener Siim oli täiesti ideaalne valik. Vaatasime koos harjutused üle. Vaatasime koos masinad üle, ja saime harjutuste kava paika.
Esimene nädal sai käidud kaks korda, tunne imeline. Samas see jõusaalis käimine on hirmutav. Seal on enamasti teisi inimesi rohkem kui ma tahaks. Ma kardan jubedalt, et ma teen seal midagi tobedat (kasvõi komistan). Ja mulle tundub et ma kõige suurema kaaluga naisterahvas kes seal käib, mistõttu tundub et ma vales kohas. Ma kõlbaksin pigem sinna lähedal asuva kiirtoidu koha järjekorda.
Õnneks see tunne hakkab vaikselt kaduma.
See nädal olen käinud kaks korda ja plaanis on minna ka kolmas kord. Samuti on plaanis hakata hoidma seda vähemalt 3 trenni nädalas rutiini. See on hea tunne, et mul on vähemalt veidikenegi jaksu. Ma ei tunne enam seal nii suurt ebamugavust (veidike siiski) ja julgen isegi pesemas käia.
Loodan väga, et sellest lisa trennist on kasu. Ma ei leia kodus motivatsiooni harjutuste tegemiseks. Samas ei saa lasta progressil, et see haigus süveneb, lasta kiireneda.
Jõusaal on algus tugevama minuni!