Füsioteraapiaga uuesti alustamine pole sprint, vaid uuesti maratoniks harjutama hakkamine. Maratoni ma siiski jooksma ega kõndima ei hakka. Aga uuesti omadega stardipunkti jõuan küll, värskema ja taaskord teadlikuma.
Füsioterapeut on sama kes eelmisel korral, veidi lihtsam, sest ta teab mu lugu. Rääkisin üle uued sümptomid ja probleemid nagu näiteks trepil kukkumised. Samuti vaatas ise kõik üle, et uus plaan paika panna. Ülevaatus ehk tema hindava pilgu all kõndimine, on väga ebamugav. Kõndimise ajal mõelda, kas ma astun normaalselt, peaasi, et nüüd ei kuku jne. Pole just kõige murevabam visiit.
Parem jalg on endiselt murekoht. Tuleb välja, et kui vasakul jalal kasutan jala lihaseid, siis parema jala puhul teen paljusid asju külje ja kõhu lihaste abil. Peki kihi all siiski mingid lihased järelikult on. See tekitab aga alaseljale pingeid, mida ma tihti valudena tunnen.
Sain uued harjutused, seekord jalgadele ja seljale. Jalale vaja mingid raskused juurde vaadata. Samuti pean harjuma, et püsti tulles kuhugi ei toeta. Keha harjub toetamisega ruttu ära ja jalad unustavad kiirelt oma ülesande ära. Jalad unustavad, kuidas kasutada lihaseid püsti tulemiseks. Harjumuseks saab kätele ja kehale toetamine. Uskumatu, kui kiiresti saab keha laisemaks muutuda. Samas tänu sellele, et mõnel lihasel liiga raske, hakkab ruttu kõike kompenseerima teiste lihastega.
Uute harjutustega pihta hakkamine, aga eriliselt raske. Jah ma teen kodus aeg ajalt vanasid harjutusi. Samas iga kord, kui ma kuulen mis kehvasti, on raske pihta hakata. Sattudes ruttu sellesse auku, kus justkui mille jaoks ma ometi pingutan. Miks teha harjutusi, kui ikka kõik alla mäge. Miks liikuda, kui ikka väsin liiga ruttu. Samas ma tean, et kui ma seda ei teeks, poleks ma siin kus täna. Siis mu jalg endiselt lohiseks taga ja võib-olla oleksin ma juba niivõrd alla andnud, et oleksin ratastoolis.
Paar päeva luban endale mõttepausi ja enese kogumist ja siis uue algusega füsioteraapia lainel. Iga kord ma õpin oma keha kohta nii palju uut. Saan aru, miks see jalg alt läheb ja ma kukun. Miks on raske maast püsti tõusta? Kuidas ma saan ise kaasa aidata, et terve mu keha toimiks, vähemalt enam vähem normaalselt. Seega sügis on uute alguste aeg, taaskord ka minu jaoks.