See nõme haigus, lausa tekitab hirme. Eriti kui sa pingutad üle ja taastud sellest pikalt ja sedagi mitte täielikult.
Kuna väike aed, siis ikka on vaja ka aias veidike toimetada. Rohimine asi mis jääb tihti unarusse. Küll sajab pidevalt, siis lihtsalt halb päev. Viimane rohimine läks liiale. Rohimise lõpus jalad all värisesid, mis on esimene märk sellest, et nüüd viimane aeg puhata. Kui ma jõudsin tuppa, et puhata, sain aru, et nüüd jamasti. Ma ei saanud enam püsti, reie tagumine lihas oli nii valus ja kiskus seest poolt. Istuda oli valus, kõndima saamine oli raskendatud. Valu oli lihtsalt meeletu. Eriti hull oli istuda tugevamale pinnasele, see valu oli lihtsalt lõikav.
Hull aeg kestis lausa neli päeva, peale seda, sain normaalsemalt kõndida. Täielikult taastunud pole aga siiani. Ma tunnen, et jalad rohkem pinges kui varem. Parem jalg püsib pinges ja ei lõdvestu, see on tuntav ka ujudes, kus parem jalg lihtsalt justkui kisub. Lihaslõdvesti ei aita hetkel nii palju kui võiks. Magneesiumi võtsin lisaks topelt koguses. Rohkem pole midagi sellist kodus, millest võiks kasu olla.
Sellised pikad taastumised tekitavad, aga uusi hirme, hirme mis veidi võtavad juba elu üle.
Rohimine- kuidas ma kindel olen, et ma liiale ei lähe
Kõndimine- pikemale kõndimisele minnes, tugisidemed hüppeliigesele kaasa ja kohe ümber, kuidas aga jällegi kindel olla, et üle ei pinguta
Töö otsingud- tahaks poole kohaga mingisugustki tööd mis oleks kindla sisse tulekuga. Kas ma aga peaksin vastu nt koristaja tööl seda 4h jutti liikumist. Või toidupoes, kas ma saaksin enam hakkama. Kui ma töötaksin 1-2 päeva ja pärast nädal aega ei suudaks liikuda, ei oleks sellest kellelegi kasu.
Kaua ma aga üldse nii hakkama saan, vaimselt need hirmud närivad seest. Tahaks suuta elada normaalset ja inimväärikat elu, mitte lihtsalt olemas olla.
Tahaks suuta elada ilma, et ma tunneks hirmu selle ees kuidas ja kui hästi ma taastun. Tahaks lihtsalt nautida, seda et liigun. Kes veel ei tea, siis see polegi nii ise enesest mõistetav omadus.