Olen pikalt kodune olnud. Liikumist on olnud, aga inimestega päriselt suhtlemist siiski üsna vähe. Ja mida vähem on päris suhtlemist, seda rohkem saan ma aru, et päriselt seda teha ka palju raskem. Tihti juba ka ühise keele leidmine palju raskem. Hirm selle ees, et sa veel imelikum tundud kui juba oled, on päris suur.
Tihti vaatan oma 6 aastast ja mõtlen, et lapsel ikka palju lihtsam elu. Lähed lapse juurde, räägid ja oledki ühe sõbra võrra rikkam. Samal ajal kui ma isegi ammust tuttavat nähes mõtlen kas ma peaks minema rääkima, või millest ma temaga üldse rääkima peaksin. Kuidas üldse vestlust alustada, kas temaga suheldes võib kasutada musta huumorit, kas ma peaks mängima kedagi kes ma pole, sest ma olen liiga igav.
Nagu viimati, käisin suvelõpu peol, mis oli üli hea kontserdi elamus jälle. Seal nägin inimest keda nägin viimati äkki umbes 14 aastat tagasi. Kuna ta istus meie lähedal siis see piilumine, oli ka juba imelik. Kui lõpuks sain selle julguse et minna juurde, siis selgus et ta isegi mäletab mind. Ta mäletab vanemaid lapsi, kes olid siis ikka väga pisikesed. Mäletab enam vähem kus elasime. Imestas, et endiselt mehega koos, sest no tänapäeval haruldane nähtus. Ja lõpuks vahetasime isegi numbreid. Ja mis on järelmõju, mõtled kas sa peaks temaga suhtlema. Kohvikusse minnes, millest räägiksime. Päris piinlik, et nii palju aastaid hiljem pole sa oma eluga kuhugi jõudnud, hoopis hullem, nüüdseks töötu luuser, kes kõigele lisaks ka mingi nõmeda haigusega.
Nii et nüüdseks ma mõtlengi, et kas kõik, kes pidevalt kodus muutuvad rohkem depressiivseks ja enesekindlus langeb. Kas kõik muutuvad eraklikuks ja justkui tahaks käia, aga mitte inimestega suhelda. Ja kas kõik hakkavad mõtlema, et miks keegi peaks sinuga üldse tahtma suhelda?