Kui Haapsalu taastusravi on iga aasta olnud oodatud sündmus, siis see aasta sellist suurt ootust polnud. Pigem oli hoopis vastupidine olukord ja siia tulin esimest korda pigem sest vaja.
Ilmselt üks põhjus selleks, et seekord on asjad veidi teisiti. Pole enam oma tuttavas osakonnas, vaid hoopis teisel korrusel kui varasemalt. Jälle uued töötajad, uus seltskond ja veidi uus süsteem. Kui eelmisel korral tulin justkui oodatud kohta, kus töötajad juba tervitasid, siis nüüd vaja kõige uuega harjuda. Arvestades, et ka kodust väljas käimine on minu jaoks raske, siis hetkel ka see korruse muutus raske.
Mis siis aga aastaga muutunud on? Mul on vaja hakata kandma sise taldasid, äkki siis ei vaju põlv sissepoole kõndimisel. Jalad spastilisemad kui varem. Lihased siis liiga kanged. Kangete lihaste tõttu ei toimi ka jala laba osa nii nagu vaja. Kõndimise ajal see siis ei allu ja seetõttu mul ka varvas jääb justkui talla alla vahepeal. Samuti on seetõttu ka jalalaba õhtuks paistes. Kui vahepeal juba tundus, et ma vist mõtlen ise asju välja ja äkki mu põlv ikka ei hoia sissepoole ja jalad ei ole ikka nii paistes siis ilmselt mitte. Ortoosi meister kes vaatas taldasid, seda “mustri” mis jäi paberile seletas kõik hästi üle. Lisaks pean ma kaaluma kas kasutama hakata juba varem välja kirjutatud ortoosi, mõlemal jalal. See siis selleks, et varbad maha ei jääks. See aga ebamugav ja piirab jalatsite valikut. Seega mõtteainet on.
Kuna äsja oli ka kodus veel füsioteraapia, siis lihasjõud üsna heas seisus. Seda peab aga hoidma, mistõttu tuleb otsida jõusaal kus käima hakata. Ei saa endale lubada, et veel miski halvemaks läheb. Miski vähemalt peab jääma püsima.
Äkki ma siiski harjun ka selle korrusega, leian kellegi siit korruselt kellega suhelda. Ja naudin ka seekord taastusravi. Hetkel ma tunnen siin ennast väga üksikuna ja igatsen neljandat korrust ja neid inimesi.