Sai käidud üle pika aja füsioterapeudi juures. Peaaegu aasta tagasi sai jäetud see tee pooleli. Siis kui parema jala seis läks halvemaks mitte paremaks. Olles korra õppinud uuesti kõndima, siis ei julgenud riski võtta.
Visiit oli halvem kui ma eeldasin. Said kirja pandud kõik probleemid, alates sellest et ei tunne kui külm ja siis on juba liiga külm. Lõpetades sellega et pikalt ei suuda kõndida ja tasakaaluga mured. Tegime ka kõndimis testi. Hüppeliigesed käivad sisse poole ehk jalad hoiavad viltu, ma ei olegi napakas et mulle endale nii tundub. Samuti lähevad kõndides põlved kokku, ise tunnen seda kõige rohkem trepist või mäest alla liikudes. Mõõdeti ka sääri, parem jalg vasakust sentimeeter kõhnem, ehk tekkinud lihasdüstroofia. See uudis tekitas viha ja kurbust samal ajal. Kuigi ma rääkisin eelmisele füsioterapeudile, et see taastumine pole paremale jalale nii lihtne. Kõndimine läks järjest raskemaks, siis tema leidis ikka et järjest raskust juurde panna on kõige õigem lahendus. Nüüd siis tagajärg käes, vasaku jala lihased hoopis palju nõrgemaks jäänud. Nagu mul juba poleks raskusi, siis vaja veel rohkem pingutama hakata. Et see progress natukenegi aeglustuks. Ausalt, nii mõnelgi korral ma mõtlen et milleks? Mille nimel ma pingutan? Milleks ma teen neid nõmedaid harjutusi ja üritaks võimalikult pikka maad suuta kõndida? See progress on liiga kiire, valed ravi võtted mis kaasa aitavad negatiivsele. Nii mõnigi päev ma mõtlen, et aitab, olekski lihtsam kui veereksin toolis, elaksin nelja seina vahel lukustatuna ja eraklikuna. Ja järgmisel hetkel ma mõtlen, et see, et mina näitan et suudan, on ainus mis näitab ka lastele, et peab ise pingutama. Alla andmine, oleks kõige lihtsam samm, aga see ei viiks edasi.
Juba see nädal alustan taas treeningutega, uue inimese käe all. Puusa ja tasakaalu harutused on ainsad mis meelde jäid. Seekord kavatsen rohkem kuulata sisetunnet, nii kui ma näen, et kõik läheb valesti, tuleb midagi muuta. Olen piisavalt õppinud just oma keha tunnetamist, tean millal kasutada abivahendeid, seega ka tean millal piiri tõmmata harjutustega. Aga ma siiski loodan, et seekord läheb paremini. Ja talveks tuleb siiski küsida saatekiri Haapsallu. Hoiab äkki natukenegi kulgu aeglasemalt.