Esimesse füsioteraapiasse minnes, tundsin kuidas pulss juba ukse taga laes, pole harjutusi vajagi. Minu õnneks kodus tehtud harjutused olid täiesti õiged olnud. Jalg juba liikus paremini, kõnnimuster juba õige. Nüüd oli vaja hakata jõudu juurde treenima. Natuke tekitas ärevust et pean kord nädalas hakkama kuskil käima. Kohustus kuhugi kindlasti jõuda, tekitas ärevust juurde. Ärevushäire kohutav asi, paljud ei pea seda justkui millekski. Kellel see on, aga tunneb et sureb enne ära kui kuhugi kohale jõuab. Samas oli hea tunne, et on veel keegi, kes leiab et alla andmine oleks viga. Nii palju häid emotsioone. Uskumatu, aga harjumus harjutusi teha tuli kiirelt ja füsioteraapiasse minekut lausa ootasid. Justkui iga nädalane positiivsus teraapia, mitte füsioteraapia.
Peale paari kuud harjutusi tuli uus üllatus- jõusaal. Ma polnud aastaid käinud jõusaalis. See on kogu aeg olnud koht kus trimmis inimesed saavad veel rohkem trimmi. Koht kus lihtsalt muskleid pumbatakse. Koht kuhu tavainimestel asja pole. Kuigi jõusaal just tavalistele inimestele mõeldud ongi, huvitav millest see vale kuvand tulnud on?
Jõusaalis vaatasime üle harjutused mida tegema hakkan. Soojenduseks mõeldud velotrenazöör oli nii väsitav, et ma mõtlesin et seda 5minutit ma küll üle ei ela. Järgnevad harjutused jalgadele olid veel hullemad. Tundus nagu mu jalad oleks nagu erinevatest maailmadest. Üks võimekas, teine laisk nagu porikärbes. Aga küll saab tugevamaks, küll jõud naaseb, hea on ka midagi positiivset kuulda. Erinevalt jutust et mida sa üldse kusagil käid, kui see midagi ei muuda. Ja jõusaalis hakkasin käima lausa 2x nädalas. Uus rütm, alguses taas harjumatu ja väsitav. Järjekordne uus kohustus, minna 2x nädalas kuhugi kodust välja. Uskumatu kui eraklikuks inimene vabatahtlikult muutub kui tervisega tõsised probleemid tekivad.