Kadri

Kuna polnud pikalt kusagil käinud, siis tuli väga suur soov kuhugi minna. Kusagile kus pole käinud, vaadata huviväärsuseid ja õhtuks tagasi koju. Kaardi vaadates siis Eesti piires midagi silma ei jäänud, küll aga jäi silma Läti väikelinn Aluksne. Kahjuks R ei soovinud kaasa tulla, sest selline käimine mõttetu, aga selle lisame trotsi ja kehva tuju […]

Nagu nii mõnigi on aru saanud, siis ei sobi mulle selle haiguse tõttu olla sund asendis. Ei pikalt istumine ega ka seismine. Istumise puhul unustan ennast tihti ära, seda just vale asendi suhtes. Näiteks rätsep istes või üks jalg tagumiku juures teine püsti väga väga valed asendid. Siis ei saa ma üldse enam pärast püsti.

Nagu ka enesetutvustuses kirjas, siis meeldib meile terve perega ringi rännata. Nii Eestis kui lähi riikides. Enamasti vaatame lihtsalt sihtkoha, mida kohapeal vaadata, mida teepeal vaadata. Samuti on oluline ka kaugus, kas jõuab ööseks koju või tuleb võtta majutus. Majutuse puhul pole õnneks eriti suuri nõudmisi, tähtis voodite arv, söögi tegemise võimalusel ja pesta peab

Seekordne postitus tuleb laste teemal. Vanemal lapsel, R-l on sama haigus. Temal lihaspinged samuti hästi suured ja tal tekkinud haamervarbad. Korra juba ühe varbaga on ta opil käinud, nüüd probleem teise jalaga. Varbaid mida lõigata ka rohkem. Esimesel korral oli taastumine üli lihtne ja kerge. Paar päeva ja elu nagu tavaliselt. Lootsin et seekord läheb

Peale teate saamist, et määratud täielik töövõimetus, võtsin ühendust töötukassa konsultandiga. Tahtsin teada saada, mis lootus edaspidiseks koolituste osas. Soov leida midagi, mida ma saaks teha kodus, haiglas, reisil, kus iganes arvuti taga, kasvas iga päevaga. Mõte, et ma pole enam ühiskonna jaoks vajalik, on kohutav. Ei kavatse iial olla mitte vajalik kodanik. Töötukassast tuli

Peale Haapsalus käimist tegin töötukassa lehel uue taotluse. Sisimas polnud sellele mingit lootust, et mingi teine otsus kui varem. Varem siis määrati osaline töövõime ja puuet mitte. Samas pisike lootus, et äkki määratakse seekord puue juurde ja saab endale puudega inimese parkimis kaardi. Selle eelised küll head. Laiem parkimis koht ja uksele lähemal. Kui umbes

Haapsallu otsustasime minna bussidega. Tartust bussiga Tallinna ja sealt edasi Haapsallu. Kartsin autosõitu tagasi, just seda et ma ei pea vastu ja ei jõua koju sõita. Haapsalus oli esimeseks üllatuseks, et seal pole bolt taksot. Ma ei suutnud isegi mõelda, et see teenus pole üle Eestiline. Milline lihtsameelsus. Google andis ka mitu taksovastet, millest nii

Üks asi mida ma kunagi ei oota on arsti visiit. Aastatega tekkinud vastuolu nende suhtes, samuti on enne igat visiiti tunne, et ma lihtsalt saan rabanduse, õhku pole süda peksab. Klassikaline ärevushoog, mis paljude jaoks välja mõeldud haigus. Nii mõnigi küsib, miks ma üldse arstil käisin kui nagunii midagi teha ei saa. Ja te ei

Kui kevadel, kui sotsiaal töötaja kodus käis uurimas millega vald aidata saab lapse puude puhul, vaadati et meil ikka väga vana ahi ja pliit. Sellega saavad ikka aidata. Siis tuli vaikus ja no mõtlesime et no ju siis ikka ei lähe uue pliidi/ahju ehituseks. Siis sügisel, novembris, tuli kõne pottsepalt et nad nüüd tuleksid tegema.

Uurisin kuidas mina saaks Haapsallu taastusravisse. Kuigi taastusravi arst selle mõtte maha laitis. Öeldes et seal käivad ikka need kes on palju hullemas seisus, kes enam ei liigu ise ja seal ma satuks rohkem masendusse. Mõeldes aga sellele et parem jalg omadega halvas seisus, külm sügis andis juba jalgadele tunda, siis ikka kuulasin sisetunnet ja