Kadri

See nõme haigus, lausa tekitab hirme. Eriti kui sa pingutad üle ja taastud sellest pikalt ja sedagi mitte täielikult. Kuna väike aed, siis ikka on vaja ka aias veidike toimetada. Rohimine asi mis jääb tihti unarusse. Küll sajab pidevalt, siis lihtsalt halb päev. Viimane rohimine läks liiale. Rohimise lõpus jalad all värisesid, mis on esimene […]

Kui Haapsalus öeldi, et pean R arstile saamiseks, lihtsalt helistama Tallina lastehaiglasse, siis nii lihtne see teekond polnudki. Kui algselt helistasin siis tuli info, et ortopeedile aja saamiseks pean ma tagasi helistama reedel. Reedel, sain ka kohe hommikul jaole. Siis tuli vastuseks, et mingid andmed mul puudu. Andsin lisa andmed, aga ei öeldud milleks neid

Laste taastusravi läbi, need pikad 12 päeva. Päevad täis treeninguid, ja kodu igatsust. Kui tavaliselt läheb kõik hästi, mõlemad saavad hea spurdi edasisteks pingutusteks, siis mitte seekord, vähemalt mitte mõlemal. V olukord tõesti paranes, kõnnimuster milles mina hetkel erinevust ei näe, tasakaal- kõik ainult positiivses võtmes. Tema jaoks kodustest eemal olek raske. Õnneks oma trennidega

Vahel ikka juhtub, et kõndimise ajal komistan, seda õnneks enamasti õues. Aias kukkumine valutum, muru piisavalt pehme. Vahel, aga juhtub, et astud ja jalg kohe ei tõuse ja siis kukun. Vahel aga astud, aga jalg justkui ei maandu vaid vajub alt ära, nüüd juhtus see viimane variant. Trepist käimine on aeg ajalt üks rist ja

Tihti, on kuulda lauset, unusta sisetunnet. See on see tunne, mis jagab juhiseid ja tunnetab lausa ette, mida sa tegema peaksid. Nii oli vanema lapsega, kui ma tundsin, et midagi väga valesti (enne diagnoosi siis) ja nii on ka praegu. Tundsin, et midagi tervisega valesti. Seda sama tunnet, olen kogenud ka varem ja sisetunne ei

Lapsed sai taastusravisse viidud. Päev läks ootamatult pikemaks ja täis ootamatuid olukordi. Olukorrad milleks enne sõitmist valmis pole, aga peaasi, et kõik lõppes hästi. Haapsallu sõitsime läbi Pärnu, no ei meeldi see Tartu- Tallinn maantee. Pole seal häid kohti jala sirutamiseks, ega jalutamis pausiks. Seega saigi valitud teine tee. Esimene peatus Viljandis, siis Pärnus väike

Igal inimesel võiks olla üks hobi, mis teda köidab. Lisaks küpsetiste tegemisele, on mul selleks veel ka aiandus. Asi mida ma mõtlesin, et mina kunagi tegema ei hakka. Eks olen ka mina käinud lapsena suurel põllul kõplamas, peale mida tekkis mul trots igasuguse taimede kasvatuse vastu. Eks pikalt sai ka nii elatud, et kõik tuligi

Eestis on ilmselt kolm suuremat ja tähtsamat püha. Püha mis toob inimesed kokku ja süüakse head ja paremat. Jõulud ja aastavahetus talvel ja jaanipäev suvel. Kõikidel neil on omad kombed, millest rohkem ja vähem kinni peetakse. Kui eelnevatel aastatel oleme käinud mitmel väiksel küla jaanipeol, siis see aasta läks teisiti. Küla jaanipidudel on oma võlu.

Nagu enamik teavad, siis ainsaks trenniks on olnud kodused füsioteraapia harjutused. Samuti olen hoidnud ennast liikuvana, nii palju kui võimalik. Vahepeal tuli pakkumine, minna ronima. Treeneri juhendamisel, mitte oma peaga, minu õnneks. Treeneri eest tasuma ei pidanud, ainult varustuse kasutamise eest. Eesmärk ongi juhendada ja treenida pararonijaid, ja lootusega leida tulevasi sportlasi sellel alal. Sportlaseks

Vanemal lapsel põhikool läbi. Kui enamasti on see üks peatükk, mis eelneb järgmisele. Siis mõnel lapsel on see hoopis uute kadalippude alguseks. Mitte kõigil pole see uus peatükk lihtsa algusega. Kui paljudel lastel on uus peatükk lihtne, valikuks kas gümnaasium või kutseharidus keskus. Mitte kumbki neist pole ka halb valik. Nii gümnaasiumil kui ka kutseharidusel