Saades aru, et riigil raha vähe, kulusid palju ja üritan mõista riigi seisukohti kus kohast raha saada, ma endiselt ei saa aru valitsusest. Miks mulle tundub et üritatakse kokku hoida nõrgemate pealt, kes enda eest ise nagunii ei võitle.
Alustades riigi plaanist kulusid kokku hoida enesetappude ennetuse ja sõltuvus probleemide ennetuseks mõeldud raha. Hetkel on käimas vaimse tervise kuu, mille raames selline uudis veidi ootamatu. Teades kui palju on vaimsete probleemidega inimesi. Kui palju on neid (nagu mina) kes võitlevad probleemidega ise, isegi kui tahaks kuhugi pöörduda siis arsti aegasid pole. Kuna ma pole ka endale kätt külge panemas, ei leia ma ka et ma peaks kuhugi pöörduma ise. Siis valitsus ei suuda mõista, et ennetamine on kõige tähtsam. Kui inimene on juba endale käe külge pannud, võib olla juba hilja.
Samuti tõuseb vaimsete probleemidega koos ka sõltuvuste arv. Olgu see siis mängurlus või alkoholism. Kõikide sõltuvustega oleks vaja tegeleda ennetavalt, et ei kuluks hiljem riigi raha juba suuremateks raviarveteks.
Järgmine kokkuhoiu koht on töötud, lihtne on öelda et jäädes töötuks mine küsi toimetuleku toetus. Kui sul aga elukaaslane, kes käib tööl ei pruugi sa ka toimetuleku toetust saada, sest toimetuleku piir on niivõrd madal. Samas see tekitab sõltuvussuhete tekkimist, kus üks pool on see kes teist üleval peab tekitab see suhete probleeme, millest saavad juba vaimsed probleemid.
Samuti toetuste jagamine sissetuleku järgi. Jah saan aru süsteemist, et kui sa teenid rohkem saad väiksemat toetust, teenid vähem saad suuremat toetust. Aga see plaan et suuremat palka teenivatelt inimestelt võtta ära näiteks lastetoetus, on juba karistamine edukuse ees. Milles on süüdi inimene, kes teenib rohkem, maksab sellevõrra riigile rohkem makse ja võetakse ära see väikene toetus lastele. Kas mitte kõik lapsed ei peaks olema võrdse?
Kokkuvõtteks: selle asemel, et minna pidevalt riigi nõrgemate kallale, võiks vaadata üle riigi teisi väljaminekuid ja pigem hoida neid nõrgemaid. Ja ma tean, et need arvamuslood ei jõua kuhugi ja ei huvita kedagi, aga olen saanud oma avaliku arvamuse välja öelda, mida ka paljud teha ei julge.