On inimesi, kellele arsti visiit tähendab lootust ja selgust Nii mõnigi teab, et arsti visiit lausa kutsub minu aga esile ärevushoo. Nii läks ka seekord. Kuigi ma vaimselt üritasin ennast visiidiks ette valmistada, siis Maarjamõisa haigla juurde jõudes süda tagus ja sees keeras.
Kuna tegu oli tagasi kutsumisega polnud suuri üllatusi. Arutasime läbi MRT tulemuse, mis justkui hea sest midagi halba ei leitud. Siiski, aga ei peaks ma neid jubedaid valusid taluma. Asja lihtsustamiseks sai kirjutatud veidi tugevamat rohtu. Ent ka siin on vastuolu – olen harjunud selle valuga elama. Kas ma peaksin nüüd ravimeid võtma, mille kõrvaltoimed tunduvad hirmutavad?
Samuti sai üle vaadatud baclofeni doos. Seda siis hakkan ka vaatama, kas hakkab võtma 3x 1tablett või 3x 2tabletti. Nii, et hakkab aga katsetama. Äkki kui doosi paika saab pole enam hommikul varbad kõverad ja saan kiiremini liikuma. Nii, et pöidlad pihku. Elu kavliteet on ka lihaspingetega tähtis.
Lisaks uus e-suunamine füsioteraapiasse. Niisama ju enam arstile ei pääse. Süsteem selles mõttes parem, et arstid (loodetavasti) suunavad edasi neid kellel ka päriselt vaja, mitte et lihtsalt võiks. Ja äkki pääsen selle võrra kiiremini esimesele vastuvõtule. Samas puudub nüüdseks motivatsioon käia paar korda nädalas kusagil kellegi silme all harjutusi tegemas. Mulle piisaks paarist korrast ja ma võin neid kodus edasi teha. Teen neid juba hetkel kodus, sest no loodan et on kasu. Lootus pidi siiski viimasena surema, või mis arvad?
Uuele visiidile poole aasta pärast. Seega vaja hakata aega leidma varakult. Loodan, et selleks ajaks on juba ka rohu võtmine stabiilne ja ma ei unusta ära. On selge mitu tabletti pean võtma. Ja loomulikult loodan et ma ei pea iga poole aasta tagant käima, vaid korra aastas.
Loodan, et elu muutub ka sellise nõmeda haigusega vaikselt stabiilsemaks, mitte ei progresseeru nagu haigus.